GraMortis

Volatiilne

2011-07-10T14:33:00.002+03:00

Käisime eile preili Kaosega Endla teatri uuslavastust kaemas. Endalegi üllatusena oli käsitletav temaatika liialtki assotsiatsioone tekitav. Pilguheit enda seebikasse teiste silmade läbi.
Mind valdab rahutus, taas. Mu kuues meel on häirivat infot taas omandanud, esimesed viis meelt on häirivat infot kinnitanud samuti.
Peab plaanima liikumist suvepealinna majutusasutustesse. Kas, millal ja kuidas täpselt selgub ilmselt lähikuudel.
Lõputöö teema peab valmis mõtlema. Tegemata jäänud kahe aine tööd ära tegema.
Samad vanad probleemid, vaid kuupäev on muutuv suurus. :D

Rusuv

2011-04-10T20:51:00.003+03:00

Mind kostitati viimase seitsme päeva jooksul äraütlemata frustreeriva ja rusuva nädalaga. Öelda, et kostitati, on isegi liialdus. Ma usun, et ma kostitasin ennast sellega ise, tuleb ju väikest masohhisti endas aeg-ajalt väetada. Närbub teine veel ja saab otsa. Ma ei kavatse detailidesse laskuda, ei taha, ei ole vajalik. Õnneks suutsin täna taas pisutki reele tagasi ennast sättida, mis siis, et lund praktiliselt enam pole. Ma taasavastasin jällegi, et mu kirjakunstioskus on parem kui sõnaoskus, ma ei oska panna sõnu hapnikurikkas keskkonnas samaväärsel tasemel kõlama võrreldes ajuolluses kirgastumisega. See on minu nõrk koht, suhtlust puudutab Achilleuse kand. Ma olen seoses selle nädala olukordadega kirjutan keskmisest palju rohkem. Agressiivselt, napsuselt, vihaselt, tuliselt, siiralt, ülekohtuselt, objektiivselt, subjektiivselt, kõhklevalt. Ma olen hakanud mõistma mida mu iroonitsemine ja sarkastilisus sisimas võib kanda.

Ning mis kõige tähtsam, ma avastasin, et rekursiivset koodi ei annagi Scratchis kirjutada. Woe on me. :P

Virisen

2011-01-10T23:04:00.003+02:00

Mul ei ole põhjust viriseda. Mulle meeldib mu töö, minu ümber on palju inimesi, kellega on hea ja huvitav suhelda, eripalgelisi, eriilmelisi, kes ajavad naerma, ajavad vihale. Teatud aspektides siiski on vajakajäämisi, kuigi mitte täielikke, aga isegi see ei ole meeletult häiriv, kuigi ajuti lööb välja. Mind ei häiri tööl tekkivad probleemid, ma ei ole õhtul närviline peale pingelist tööpäeva, närvitsemine ja vihastamine pole tulemuslikud, ma vihastan kiirelt ja lühiajaliselt ning tegutsen edasi. Ma olen mõnda aega juba mõistnud, et ma olen stoik, vähemalt suurema osa ajast - kõigutamatu, alati kergelt lõbusas tujus, ei pendelda emotsiooniredelil eriti. Mulle see sobib. Ma ei tõmba ennast töö pärast pooleks, ei võta tööd koju kaasa, kuigi nüüd olen juba kaks korda nädalavahetusel tööl käinud. Huvitegevusi võiks juurde otsida. Austriasuusatripiks peaks valmistuma hakkama, kevadel tuleb koolile kriips alla tõmmata (huvitav kui palju ma seda korranud olen viimaste aastate jooksul? vähemalt ei ole käega löönud). Kiiremad ajad, aga mitte kiired, on ees. Peaks haikusid taas aktiivsemalt kirjutama. Mõnus hetkeemotsiooni kindla vormi järgi väljendamine, kindlasse vormi valamine. Tundevalu, valu kui valand, valamisprotsessi lõpp-produkt.

..

2011-01-07T20:55:00.000+02:00

Sa oled mu Achilleuse kand..

Parandused

2010-10-17T00:24:00.002+03:00

Ma ei loe oma postitusi üle, et neid parandada, kui just mõni õigekirjaviga silma ei hakka. Ma lõpetasin selle tegemise juba seoses koolis kirjandite kirjutamisega. Ilmselt võiks ja peaks selle harjumuse üle vaatama, kuid samas on see minu jaoks nii aus ja puhas lähenemisviis, et ma ei näe põhjust sellest loobumiseks. Mulle meeldib, et seeläbi võib mu jutule jääda lihvimata mekk man. Mulle meeldib see spontaansus ja ajas muutumatus, sest seeläbi mu öeldu kajastab võimalikult ligilähedaselt mu hetkeideid. Lihvimata teemandid. Teemandid on ilmselt küll liialdus. It's all about the moment at hand, not the final product. Maksab osaliselt endale kätte, küll üle vaatan kui liigselt tagasilööke annab.

Ma olen idealist

2010-09-16T22:06:00.002+03:00

Ma olen idealist. Mind innustavad suured ideed, mind innustavad üleüldse ideed. Mind vaimustavad intelligentsed inimesed, kes räägivad ja tegutsevad vastavalt oma sõnadele. Inimesed, kes tahavad rohkem kui nende ja nende lähimate heaolu, maailmaparandajad, mistahes vahendite kaudu, mistahes meediumeid oma ideede levitamiseks kasutades.

Edasi

2010-08-02T22:40:00.002+03:00

Ma pean oma prioriteedid, oma eesmärgid, üle vaatama ja tegema vastavad parendused, mulle näib, et ma ei kasuta oma võimekust (potentsiaalset [näilist?] võimekust?) piisavalt. See on too inspiratiivne ergutuskõne iseendale. Küsimus ei ole selles, et ma oleks rahulolematu praeguse olukorraga, mõni aeg tagasi tabades ennast mõttes, et emotsionaalselt tundub asi soojas kohas olevat, meenutasin vaid ca pooleaastatagust aega ja rahunesin sedamaid. Hinnata praegust, aga murda raame ja areneneda ning kasvada edasi on mu tahe. Kas on mu jalad kerkimas maapinnast, et ma selliseid sõnu ritta sean? Kas on see mööduv nähtus ja edaspidi käega nagunii ma löön? Seda näha ei taha ma. Seda ma EI näe. Ma hakkasin hiljuti haikude vormis oma mõtteid kirja panema, võrratult amüsantne on omada vormi mõtete mahutamiseks. Sel viisil keskenduvad ja valmivad mõtted erksamal ja tugevamal moel, tavalise riburadapidi sõnade üksteise järele seadmisega ei taha mitte võrreldagi. Vorm röövib, aga vorm loob ka plahvatuslikke lisavõimalusi. Anna inimesele kuupmeetrine ruum oma mõtete järgi sisustamiseks või anna terve saal, tulemus on reeglina esmamainitu puhul eeskujulikum, ma arvan.
Teadus on äge või sõnastame teisiti, inimese järjest laienev arusaamisvõime universumis toimuvast.
Inimeste iseenda käitumise analüüsimisvõime (kui seda inimesel on) on überpositiivne, kuigi see võtab toda spontaansuse maagiat kergelt ära, muudab see toimimise kordades paremaks.

Ei

2010-07-06T22:44:00.002+03:00

Ma ei kirjuta, sest ma ei kirjuta. Võimalik, et mu mõttemaailm on võtnud teistsuguse suuna. Ma ei taha... tahan ikka küll kirjutada, ma tahan inspireerida, inspireerida ennast läbi teiste inspireerimise. Aga ma kahtlen kas ma oskan seda pädevalt, ma väljendan ennast liiga nurgeliselt, ülbelt ja vastuoluliselt.
Ma sulandun kõikjale, samas ma ei tunne ennast kunagi päris loomuliku killukesena mitte kuskil. Mida aeg edasi, seda vähem ma seda üldse tahan. Kuigi korduvalt on olnud ka tahe olla üks grupist, sulanduda märkamatult, kuid ma esiteks ei oska seda ja ma ilmselt ka ei taha seda, aeg-ajalt on ahvatlev sellegipoolest.
HRL oli eeskujulik, omajagu tuttavaid nägusid, alkoholi ja hea ajaviitmine ning üpris head bändid. Juulikuu kõik nädalavahetused sisustatud eeskujulikult, esmakordne praktika. Tööl sain-saan ametikõrgendust (või ametivahetust?), pole paha, saab palganumbrile ka juurde tingida ehk.

Jah

2010-05-09T21:27:00.003+03:00

Volber Tartus oli mõnus. :D Kahjuks jäi üks element kavast puudu, millest on küll kahju, aga katsun selle vea ka õige pea parandada. Nalja sai, joodud sai, tutvusi sai tihendatud. Teinekordki.
Volbriööl sai jala Pärnust Sinti mindud, 2,5 tundi jalutamist ja kodus. Koju jõudsin sel ajal kui esimesed bussid sõitma hakkasid, seega logistiliselt loll käik. :D Aga see oli taaskord pisike enesetõestus. Huvitav on käia sellist üpris pikka maad. Loob teised arusaamad vahemaade läbimisest ja annab teise mõõdu arusaamale väsimus. Ma ei olnud kusjuures väsinud peale seda. Ei imestaks kui ma millalgi midagi samasugust taas teeks. See on värskendav.
Üks indiviid on kuradi inspireeriv. :D Selline sära ja entusiasm, oivaline. Üks neist, kellega saab märkamatult tunde juttu rääkida ilma, et tekiks mõttepause või vaikust. Oi-va-li-ne, hun-ni-tult! :D

Sketch

2010-04-19T22:00:00.002+03:00

Ma pole sõnakestki praktiliselt kuu aega siia poetanud. Ütleme siis, et ei ole enam midagi öelda, minult on viimanegi mõistuseraas röövitud. :D Või kellele sobib siis - lihtsalt ei jõua. Reeglina mingi seitsmest koju, kui trennis käin siis kaheksaks või poole üheksaks ja hui viitsin siis veel siia kribada. :D
Teistkordne reis sai Soome tehtud, seekord messile, täitsa äge oli. Valdur on äge töökaaslane - nalja sai korralikult, üldse on töökollektiiv üpris äge.
Tartus sai ka käidud, esimest korda elus liinibussiga ja see ütles ka ca 25 km enne Tartut üles, minu hinnangu kohaselt lakkasid osad silindrid töötamast, oli tunda, et on jõuetu, juba Viljandis. Sisuliselt poolvõõras seltskond, aga juba oli eelmisest korrast üpris palju tuttavaid nägusid, kellega sai mõnusalt juttu puhuda. Kordamisele.
Esimest korda aastate jooksul võin öelda, et saan üksi olemisega täitsa edukalt hakkama, loomulikult tahaks kedagi käekõrvale, aga saan ka üksi eduliselt kõnnitud. :P Ma flirdin ikka liiga palju või siis... olen lihtsalt rõve. :D Loll lõvi, ma ütlen.
ESFK-ga tegelen ka, sel aastal hiliseks jäänud, aga tundub, et pole hullu, eks näis palju on huvilisi.
Jehoovakad olid sel ajal, kui ma Soomes messil olin, Saatanliku Piibli tagasi toonud. :D Käisid siin hiljuti mind külastamas ja siis sokutasin neile SP kaasa, üpris hapusid/ehmunud nägusid tegid, aga lubasid ikka tagasi tulla. :D
Mul oleks vaja mingit impulsaatorit vms, et mis annaks väikseid lisaimpulsse asjade tegemiseks. Mu spontaansus- ja tegutsemisnivood on viimasel ajal märgatavalt arenenud, aga siiski, arenguruumi oleks (mõistlikkuse piires arenguruumi).
Täiesti kohutav kuidas ma suudan muusikast vaimustuda, viimasel ajal on põhiline esitaja olnud Public Enemy, üks ameerikamaa/maailma mõjukamaid, innovaatilisemaid ja tuntumaid hip-hopigrupeeringuid. Flavor Flav oma seinakelladest kaelakeede ja Chuck D oma ülisuperägeda baritoniga.
Seoses sellega tuli mõned tunnid tagasi pähe, et kuidas kurat inimesed on nii ignorantsed, kuidas ei nähta seoseid, ei usuta elementaarseid asju. Vihatakse pimeda pilguga. Maailm on imeline ja vapustav on uurida ja näha üha uusi ja uusi seoseid esmapilgul väga erinevate asjade vahel.
Sain oma tohutusuureks üllatuseks Arvutid I eksami viie, see oli täielik hämming, enda teadmisi hindasin ise üpris nigelaks, hindasin, et saan ilmselt ühe või kahe, kui üldse ära teen. Kujutage ette siis seda ilmet mu palgel, kui selgus, et sain viie. P.S. Tegu ei ole kergelt häid hindeid paneva õppejõuga, selles seega kurioosum ei seisne. :D Vahelduseks on hea ennast alahinnata. :D Kuigi ma väga ei hinda ennast üle, mis siis, et teistele võin vastupidist muljet jätta. :P Aga piisab nüüd.
Kohtumiseni!

Mojo

2010-03-22T00:16:00.002+02:00

Mulle tundub, et ma sain või olen saamas oma mojot tagasi, hoolimata "kergelt" kangest kaelast, mille ma mingite mulle teadmata manöövrite käigus omandasin, on mu energiatase taas üle ootuste kõrgel tasemel. Teatud "asjad" võivad vahel ikka nii kuradi inspireerivad olla, jah, inimesed on asjad. :D Tegudele! :P

Suckity

2010-02-20T00:53:00.002+02:00

Ma ei julge siinseid vanemaid postitusi lugedagi, millalgi sai sirvitud ja väga huvitavad lõigud jäid silma, kuidas on oma sõnu lõbusalt murtud ning kuidas aja möödudes hinnang asjadele kipub muutuma. Mingi hetk võiks tegelikult läbi lugeda, saaks tõestusmaterjali teatud käitumuslike korrektuuride tegemiseks ilmselt ja kinnitust, et teatud valdkondades pole mitte sittagi muutunud ja lasen ikka samas vanas vaimus edasi - niigi teadvustan seda mitmete kriitiliste valdkondade kohta.
Pealiskaudne on nii ilus olla, mulle üldiselt ei lähe teiste arvamus väga korda, aga samas ennast vähegi suuremas seltskonnas vabalt ei oska tunda, tegelikult täielikult vabalt tunnen end ainult üksi olles, aga selles valdkonnas toimuvad väiksed tipa-tapa sammud enda kõikjal vabalt tundmise poole. Milleks? Sest, et ma tahan nii!
Kurat, Vocis Ex Obscurum'isse peaks midagi ikka kirjutama, homme s.t. täna ette võtma. Koduka võiks ka pisut ajakohastada, eelmise aasta numbrid alles ees jms. :D
Ja õppida nado!
Sotsiaalset elu arendada võiks ka, laseks tähtkuju omadustel särada, aga noh jah, mõnevõrra keeruline, emotsionaalsed tõrked vms.
Ma olen olnud(?) püsimatu, aga nüüdseks on asi kujunenud vastupidiseks, ma olen kärsitu ja mitmetes aspektides liigagi järjepidev, debiilselt järjepidev, mõnes kohas kuluks kiire käegalöömine marjaks ära, aga lihtsam on ju olla kärsitu, ärritatud, segaduses. Way to go.
Keeli peaks juurde õppima, soome keelt ja vene keelt ilmselt saab vaikselt purssida töö juures.
Destiny is my bitch.
Suckity reals. ;)

Adapter

2010-02-12T21:34:00.002+02:00

Veider on viibida sarnases, kuid samas siiski omajagu erinevas keskkonnas. Kohas, kus sa sulandud kultuuri, aga tegelikult sa oled seal siiski võõrelement. Nähtamatu võõrelement ning see on huvitav, olla võõras kohas ja mitte ennast välja anda, vist (@ mitte välja anda).
Ma olen "kohutav" kohaneja, ma põen ette ära lühiajaliselt ja olukorras olles ei teki mingit segadust, veel vähem paanikat. Kohanemisraskused ei ole mulle, mind ei löö endast välja muudatused, spontaansed juhtumised, misiganes. I'm almighty. :D Well, not actually, but still. :P Kas see on selgrootus? Kas see on elementaarne evolutsiooniline kasulik nähe? On's mul sellest ikkagi kasu? Kas ma võin ennast kaotada olles hea kohanemisvõimega? Ei. Muutused on elementaarsed, me muutume kogu aeg, me kohaneme, me areneme, me sureme. Me oleme täna need, kes me ei ole ei homme ega eile. Sest me pole seda juba puhtfüüsikaliselt. Edasised järeldused tehke ise.
Ma olen liiga külma kõhuga, ükskõikne, liiga tasakaalukas, paras stoik, mis on nii hea kui ka halb, aga heitun ma aeg-ajalt siiski kohutavalt kergelt.
Kaia Grete, sina oled too impulss, miks ma kirjutasin, nagu näha on lehtstantspingid mult tõepoolest mõistust röövimas, tuleb võõrutusravile kiiremas korras minna. Lähen kokaiinile üle parem, jääb vähemalt terve mõistus alles.
Spontaansus on ilus asi, enese vaba väljendamine samuti, väheste arvamusest hoolimine niisamuti.
Inimesed virisevad liiga palju ja ei julge oma arvamust teiste kohta neile näkku öelda. Ma kuulutan ennast sellest probleemist vabaks ja kavatsen luua enda ümber sellise käitumise keelutsooni. :D Muidugi võiks endale teadvustada, et see on kurvalt lõppev ettevõtmine, aga milleks!
Piisab.

Trenn

2010-01-31T22:54:00.002+02:00

Elus esimest korda sai jõusaalis käidud. :D Esiteks sai muidugi lootusetult valesse kohta mindud, Tervise sanatooriumi juurde Terviseparadiisi asemel. Tipa-tapa kesklinna ja sealt esimesse bussipeatusse, kuskohast leidsin õige tänava asukoha lõpuks üles. Kohale jõudsin tund aega peale kesklinna jõudmist. Tund aega jõusaali ja kokkuvõttes mingi 10 km kõndimist. Hea, et rumalus on tervislik. :D Igastahes pisut üle 5 korra kuus saan tasuta käia firma poolt antud kliendikaardiga, plaanis 2 korda nädalas käia vähemalt, puudulikud korrad ostan siis juurde.

Täpselt

2010-01-21T23:23:00.002+02:00

Lõpuks on siis vajalik programm olemas töö juures ja töö läks lahti hooga. Äge. Siiamaani oli täielik tööjõu raiskamine ja mulle kohe üldse ei meeldi tühja passida.
Üks indiviid hämmastas mind taaskord, mis on äärmiselt meeldiv iseenesest, mul on teab-mis-ajast juba tekkinud kerge mitteüllatumise kiht. Aeg-ajalt meeldivalt üllatuda aga on äärmiselt positiivne. Aitäh!
Aeg kulub ja kulub ja kulub. Mul hakkab ka lõpuks tekkima olukord, kus 24 tunnist ööpäevas jääb väheks. :D Varasemalt sai sujuvalt tundidekaupa aega surnuks löödud, küll mitte just kõige väärtusetumate tegevustega, aga ikkagi.
Laupäeval Tallinna oma de facto eksisteeriva organisatsiooni juhatuseliikme kohuseid täitma.
Ahjaa, magada ei oska enam, tobe pooluni juba mitu nädalat, põhjuseid pole, vähemalt ei ole räiget väsimust peal.
Tegudele.

Vaev

2010-01-14T22:28:00.002+02:00

See varahommikune tõusmine on ikka kohutav. :D Saan üles nagu naksti, aga unetunde jääb paratamatult väheks 6-7 tundi maksimum ja seda on vähe ja kuna põhilist töövahendit - arvutit - endiselt vajalikus ulatuses kasutada pole võimalik (täna seati lõpuks üles, aga ilma programmideta) siis passi ja vägisi tikub uni peale. Kui tegevust on siis pole nagu eriti probleemi. Uurima, vb saab tunnikese tööaega edasi nihutada.
Natuke üle nädala tööl olnud ja tunnen ennast üpris nagu kala vees. Tundub, et ma kohanen kiiresti. Tööülesanded ei tundu ka rasked olevat, kuigi eks kindlasti tuleb raskusi edaspidi ette, aga sujub üldiselt hästi. Ei ole vaja meeletut vaeva näha, et püsida lainel. Enam-vähem kõik tundub arusaadav.
Ah jah, tõbine ka ju, seetõttu ilmselt ka väsimus suurem.
Ühesõnaga igav deskriptiivne postitus kukkus taas välja, olen kaotamas mõtlemisvõimet ja mistõttu? - monetaarse heaolu tõstmise nimel. :D Kuigi seal on ka teine sügavam idee taga, korralikult iseseisvasse ellu astumine ja enese tõestamine. Teod loevad, mitte sõnad, vist. Tegusid loetakse mitte sõnu. :D

Töö

2010-01-10T00:28:00.002+02:00

Esimene töönädal läbitud, esimesel päeval sai sisse magatud, ärkasin personalijuhi kõne peale, kohale jõudsin kümnest. :D Aga üldiselt on hästi läinud, töövahendi - arvuti - puudumine morjendas küll reedel, kuna mitte sittagi polnud teha ning seega uurisin vana stantsi manuaali, vägisi tahtsid silmad kinni vajuda ja enam teksti mitte seletada. Aga see oli ilmselt tingitud vähestest unetundidest, 4-5-tunnised ööd jätavad ikka soovida, tuleb ümber vaadata ja unetunde suurendada.
Töö iseenesest on arusaadav ja mingit suuremat väljaõpet pole vaja, kuigi võib-olla saadetakse kuhugi. Vajadust ma selleks igastahes ei näe.
Kollektiiv on normaalne. Parajalt vaba tegutsemisruumi paistab ka olevat, saab omajagu iseenda peremees olla. Hea mulje on jäänud esialgu seega. Eks näis mis edaspidi saab.

Niru asi kõige selle juures on see kuradi varane tõusmine, aga ju tuleb sellega ära harjuda. :D

Armastus

2010-01-02T01:02:00.000+02:00

armastus on armastus, armastus on tunne,
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde,
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow.

armastus on armastus, armastus on tunne,
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde,
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow.

see on õhus mida hingad, inimestes keda hindad,
hetkedes, mil magus vool tungib sügavale rinda,
see on see miski, mida raske seletada,
nagu ilus tüdruk keda häbelikult suudad teretada,
pea käib ringi alguses, kuid ajapikku tuleb kindlus,
täiuslikkus pole määrav, liigne kirg põletab linnu,
usk ning lootus selles trios lohutust asendavad,
armastus viib tagasi pinnale, kui seisud masendavad,
perekond, number üks, südames kes ühendatud,
inimestele mu ümber alati on pühendatud,
iga rida selles loos, iga sõna ja hingetõmme,
armastus on armastus, nii oli eile ja on ka homme!

armastus on armastus, armastus on tunne,
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde,
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow.

armastus on armastus, armastus on tunne,
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde,
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow.

esimene pilguvahetus, mis kingib kõhutäie liblikaid,
mäletan me kohtumist, mis südamesse jäi,
see tuli järsku, nagu välgusähvatus, kui igavlesin tunnis,
ta jalutas kõrvaklappides ja tal olid fankid trummid,
nii värske! kaasahaarav! elujõud pluss kompromissitus,
ja vabalt jooksvad sõnad, mida kuulama jäin lummatult,
aastaid hiljem peale proove ja meelestläinud ridasid,
mõistan alles nüüd sõnastada oma täielikku lugupidamist,
kuigi vahel tundub mõtetu ja vahel on valus,
on see mu ainus toimiv suhe, kus ausus on kõige alus,
armastus on armastus, armastus on tunne
ja see tunne lööb siiani mul kõik kanalid umbe!

armastus on armastus, armastus on tunne,
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde,
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow.

armastus on armastus, armastus on tunne,
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde,
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow.

Võin küll põgeneda, pugeda peitu, ära pöörata näo,
kuid enda seest, mis korra leitud, see enam kuhugi ei kao,
ja peale tundetorme, vihahooge, üksindust täis käike,
otsa vaatavad silmad, millest vastu särab päike,
ar- maa-stuus ooon!!
las igaüks lõpetab lause seal kusmaani julgeb tunda ja kindlalt teab
et ärajoosta pole vaja, pole vaja ennast sundida
ta areneb ise nagu beebi, õpib istuma, seisma, kõndima
armumise lõpus kipub reaalsus tundeid tuhmistama
leiad rohtu selle vastu kui julged julgelt unistada
tühi tähi pühi meelest ja ta tuleb, valgustus
igal ajal igas hetkes armastus on armastus

armastus on armastus, armastus on tunne
tunne on miski, mis kestab rohkem kui tunde
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow

armastus on armastus, armastus on tunne
tunne on miski mis kestab rohkem kui tunde
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow

armastus on armastus, armastus on tunne
tunne on miski mis kestab rohkem kui tunde
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow

armastus on armastus, armastus on tunne
tunne on miski mis kestab rohkem kui tunde
armastus on maagia, positiivne jõud. yo!
armastus on muusika need biidid ja flow

armastus on tunne,
armastus on armastus,
armastus on tunne

Lugu: Armastus on armastus
Esitaja: Külalised

Üleskutse

2009-12-28T01:50:00.002+02:00

Vocis Ex Obscurum on minu poolt unarusse jäänud. Küsimus ei ole kirjutamisoskuse puudumises või aja nappuses, küsimus on tühipaljas teemade/pealkirjade väljamõtlemises. Seega.

Kellel on pakkuda teemasid, millest võiks eespoolmainitud blogisse kirjutada, siis andke julgelt aga tulla.

P.S. Tegu on MVO liikmete ühisblogiga, käsitletakse üldiselt satanismiga seonduvaid teemasid - neile, kes sellele arusaamisele veel jõudnud pole. :D

Üks, kaks, kolm...

2009-12-20T21:45:00.004+02:00

Ja nüüd selgub siis, et asun tööle hoopis kolmandal tööpostil mitte eelmises postituses mainitutel. :D Ehk siis minust saab CNC programmeerija lehtstantspinkidele. Kahju on omajagu, et diilerina ei saanud reaalselt kordagi proovida, väljaõpe (ligi poolteist kuud?) sai ikkagi läbitud ja oleks tahtnud ka konkreetsete klientide ees ennast proovile panna. Huvitav kogemus oli sellegipoolest. Elukoht on juba vahetatud, ei ole koduigatsust, ilmselt ei tule niipea ka. Harjun üpris kiiresti muutustega ehk kohanen kähku. Täitsa oma juba. Mingi debiilne väsimus on peal, haigusepisik vahelduva eduga üritab oma nina välja pista, seni pole see tal eduliselt veel õnnestunud. Kokkamine on mõnus. :D Eriti veel siis kui midagi söödavat ka lõpuks taldrikule jõuab, ja isegi juhtub seda.
Tahaks hetkel midagi, aga ma ei oska sõnastada midagi. Mingi imelik 'craving' valdab mu meeli.

Pro-Gress

2009-11-29T22:42:00.002+02:00

Viimane postitus oli sisuliselt kuu aega tagasi. Nii mõndagi on ju toimunud, kuid ei ole olnud tahtmist neid kirja panna, osalt väsimusest, osalt paljudest lahtistest otstest.
Nüüdseks on siis põhimõtteliselt selge, et jaanuari algusest hakkan ma lõpuks ametlikult töötama, suurema tõenäosusega diilerina, mingi võimalus on säilinud, et ka koostootmijaama operaatorina. Viimane pakub rohkem huvi, on üpriski erialalähedane ning omab huvitavat ja ainulaadset 8-kuist koolitust enne reaalset tööle asumist. Koostootmisjaam on see "asi", mis toodab elektrit ja soojust. Soojustehnika kursuses oli neist ka põgusalt juttu, asja ilu seisneb selles, et võrreldes eraldiseisva elektrijaama ja soojusjaamaga on koostootmisjaam märksa kasumlikum nähtus, kasutegur on lihtsalt tükkmaad suurem. Fakt, et toormena kasutatakse teiste tööstusharude jääke, puidujääke ja turvast, muudab selle ametikoha minu kui rohelise maailmavaate pooldaja jaoks veelgi ahvatlevamaks. Diileritöö on ka üpris huvitav, küll rohkem käeosavuse teema tõttu, kliendifaktor ei ole just ahvatlev, aga huvitav ja arendav kogemus nii või naa.
Viimased 2 nädalat olengi siis käinud diileri väljaõppel. 11-12 inimesest jäin sõelale üpris kähku ja juba esimese nädala lõpus või teise nädala alguses sai selgeks, et selle töökoha olen endale kindlustanud, mängleva kergusega kui ülbe olla. :D Naljakas, et arvati, et olen enne ka žetoonidega või diileriteemaga tegelenud, töövõtted pidi sama loomulikult tulema kui elukutselistel diileritel, mina aga pole enne seda tööpakkumist kordagi kasiinoski käinud.
Koolirindel sai ka edasi mindud, käisin Tallinnas praktikume kaitsmas, paari nädala pärast samas aines eksam.
Vaikselt sai korteriotsinguid ka alustatud, esimene katse ei õnnestunud, järgmisel nädalal tuleb ilmselt teine katse.
Emotsionaalselt on olukord üpris stabiilne olnud. Igapäevane inimestega kokkupuutumine tuleb kasuks. K-ga õnneks vestlused taastusid, mille üle mul on loomulikult hea meel. Kuu aega pole teda küll näinud, kuid vestlused on toredad olnud, nagu alati. :P
Kerge edasi-edasi-edasi impulss on õhus, eneseinnustamisega ei teki väga probleeme enam, väsimus on küll suurenenud. Saabunud on enesetõestamisperiood ja oma elu alustamise etapp. Üksi olla ei ole küll mõnus, kuid valedel ajenditel sel lahinguväljal eriti ei kavatse tegutseda esialgu, silmad hoian lahti, aktiivset lahingutegevust alustada aga ei kavatse. On pakilisemaid eesmärke.
Ma ei oska ülevoolavalt või tugevalt rõõmus olla, ma võin agressiooni korral ikka korralikult vihastuda ja näo täis sõimata või midagi ära lõhkuda, aga sama tugevusega positiivset emotsiooni ei oska läbi elada. Tegelikult võiks seda osata. Väikseid edusamme selles suunas olen võib-olla isegi teinud, aga pikk maa on veel käia. Aga see teekond tasub ennast ära, ma usun.
Noorliikmetega sain ka eile kokku, peaks järgmine kord konkreetse kava tegema vast ikka ehk ette valmistama ennast:D, võimalik, et jääb mitmeks ajaks viimaseks selliseks kokkusaamiseks.
Unenäod on ilusad ja kohutavad asjad, kahe viimase öö unenägude märksõnad on olnud sõda ja armastus. Parajalt dualistlik järgnevus. Mõlemad unenäod olid emotsionaalselt tugevad ja raputasid omajagu.
Sellest piisab praeguseks.

Nelikümmend

2009-11-02T23:48:00.002+02:00

Veider nädal. Algus kõlab kuidagi jube sarnaselt eelmise postituse algusega, aga on ka põhjust. Süžeeliselt on mitmeid sarnasusi.
Halloween MVOkatega Tallinnas oli 5+, sisuliselt küll tühipaljas läbu, aga ka selliseid on vaja. Polegi enda liikmeksoleku ajal samaväärset üritust olnud.
Sel nädalal olin mingi aja Pärnus kuuel päeval nädalas. Kolmapäeval käisin GSMvalve stendimüügi konsultandi asjus töövestlusel, esmaspäeva õhtul saatsin elulookirjelduse, teisipäeval sain kõne. Pärnusse läksin juba teisipäeva õhtul põhjustades sellega ühele inimesele asjatult meelepaha ehk käitusin valesti seda käiku tehes. Reaktsioon oli ka muidugi paslik, kuigi see ei pruukinud olla tingitud ainult tollest valest käigust. Üleöö olin seega Pärnu lähedal, kolmapäeval käisin vestlusel, neljapäevaks määrati proovipäev, kolmapäeval siiberdasin K ja ta sõbrannaga veel linnas ringi, lõbus oli.
Läksin koju ning neljapäeva hommikul tagasi Pärnusse proovipäevale, ei saanud kontakte ning olin üpris laisk ja istusin tühja, aga iseenesest kui töö oleks teavitav ning pähemäärimise aspekti poleks siis oleks täitsa sobinud, kuigi selle, et seda tööd ei taha otsustasin alles pühapäeval ära (esmaspäeval tööl olles kolm kontakti oleks saanud, oleks tööle võetud). Otsustasin mitte üritadagi, leidsin, et see on ikka kuradi sitt variant, pähemäärimine ja väike palk on ikka niru mis niru. Otsin tööd edasi, aga katsun midagi erialast ikka leida.
Proovipäev läks siis mõõdukalt hästi, pisut üllataval kombel ei ole mul tegelikult raske luua võõraste inimestega kontakti, pädevus oli ka üllatavalt hea, olin pädevam vist kui teine müügikonsultant, kes seda tööd mõnda aega teinud on. Minu pluss seisnes ilmselt tehnilises taiplikkuses, mõned asjad olid paremini meeles ka.
Reedel läksin vaatama Pärnusse, et mis nüüd saab, aga GSMvalve kontor oli hoopis kinni. Põhjustasin K-le taas meelepaha järsu ilmumise tõttu, aga mõnevõrra leevendasin seda ehk tema asendamisega noortekas. Kuigi ei pruukinud. Kusjuures noorteka töö vist täitsa istuks mulle, sel päeval küll mingeid probleeme ei tekkinud ja johtuvalt soolistest iseärasustest oleks mul ilmselt lihtsam ennast ka kehtestada. Selle juurde käiv paberitöö on muidugi võõras ja ka sellekohast haridust pole mul muidugi karvavõrdki. Sellega sai siis ka reede läbi.
K tõrjuv ja okkaline meelemuutus(?) oli selleks ajaks vähemalt nädala juba tunda andnud. Laupäeval ütles ka välja, et keeldub olemast halb inimene edasi ehk meie vahel on kõik läbi (halb sõnastus, 'lähedane suhtlus läbi' on parem sõnatus). Eks ma aimasin ka loomulikult seda ning sellega oleks pidanud ka arvestama, sest korralikult koos polnud me juba augusti algusest peale. Lootsin liiga palju. Samas ei kahetse, et üritasin venitada asja nii kaua kui võimalik, ei olnud hiljem valusam loobuda (kui võõrutus- ja murdumishetk hiljem just ei tule). Aga viimase nädala enda käitumise peab küll hukka mõistma, eriti laupäevase-pühapäevase - võimalik, et kaotasin seetõttu ta ka sõbra või tuttavana ning kui see tõeks osutub siis sellest on äärmiselt kahju. :S
Laupäeva õhtul olime siis MVOkatega Buldogi pubis, minu üks plusse on, et ma ei keeldu üritustel osalemast ja ei nukrutse üritustel kui ka peaks olema selleks põhjuseid. Läksin siis üheksase bussi peale, mis Pärnusse läks teades, et mul pole mingi võimalust sealt edasi koju saada. Helistasin K-le kohale jõudes, et olen Pärnus ja tooksin talle raamatu ära, vastuseks sain, et sellega pole kiiret ning kriitikat, et mispärast ma Pärnusse tulin kui ma teadsin, et ma tema juures öömaja ei saa. Kõne lõppes. Hakkasin kodu poole jalutama ja mõne aja pärast saatsin sõnumi, millest tekkis mõneajaline sõnumivestlus. Võimalik, et haavasin teda nii mõnegi asjaga, parem oleks kui seda ei juhtunud. Mõtlematult ma muidugi midagi ei öelnud, tolles hetkes ma nii mõtlesingi, aga hetkeemotsioonid kipuvad olema jube subjektiivsed. Läksin tipa-tapa koju, millalgi Pärnu piiri ja Uulu risti vahel tuli idee K juurde minna, kuid tagasipööramise asemel läksin edasi ja keerasin 5 km peale Uulu risti sisuliselt tagasi Pärnu peale, selleks hetkeks oli läbitud 20 km jalgsi, 2 korda rohkem kui eelmises postituses kirjeldatud postituses ning villid olid juba jalgadele tekkinud, ees ootas veel samapalju. Vahepeal tekkis meeletu janu, vb mingil 25 km-l vms, seega jõin ühest kraavist vett, pisut kõdunemisprotsesside maiku oli juures, aga toimis ja siiamaani pole tüsistusi esinenud. :D Hämmastaval kombel oli ilm äärmisel soe, alles 4-5 km enne sihtkohta jõudmist läks külmaks, poole seitsmeks olin sihtkohas ja andsin sellest ka K-le märku, tüütasin mis tüütasin, ajasin sellega ta üles, kuid ta polnud koduski, väitsin, et ei lähe enne kuhugi kui temaga kokku pole saanud, peale lähedalolevas tanklas käimist muutsin seda kuni viimaks mõistsin, et selline käitumine on täitsa mööda, vabandasin sõnumiga ja jäin linnaliinibussi ootama. Selleks ajaks olid jalad juba päris valusad. Linnas olles ikka suht komberdasin. Koju jõudes magasin 3-4 tundi vist ja komberdasin välja ja toimetasin majapidamises. Päris jõhkrad villid sai ikka talla-alla tekitatud. mingi kolmnurksed 3-4 cm alus ja 2-3 cm kõrgus. Aga selle rumala jalutuskäiguga tahtsin ma ennast karistada enda saamatuse ja rumaluse pärast, aga nagu järjekordselt välja tuli siis mind on üpris võimatu karistada. Aga asjad ja prioriteedid loksusid küll paika.
Näiteks too töökoht, leidsin, et ei ole mingit mõtet meeleheitlikult üritada sinna saada, nigel palk ja ebameeldiv iseloomuga töö ikkagi, tagantjärgi võttes füüsiliselt oleks suht agoonia olnud seal nagunii villide ja valusate jalgadega olnud olla.
Teiseks, ma üritasin meeleheitlikult kodust minema saada, mis mulle kohale jõudis, probleemide eest ei põgeneta, need lahendatakse. Ja täna sai sellega ka juba vaikselt algust tehtud, väikestest asjadest.
Kolmandaks, kool, jube unarusse jäänud, kuigi vaikselt olen ühe ainega tegelenud. Ehk ainuke mõistlik eesmärk saab praegu olla just koolile kriipsu alla tõmbamine, kõige muuga võib ka vaikselt tegeleda, aga põhirõhk peab olema koolil. Kaua võib.
K suhtes muutusin ma viimasel nädalal debiilselt obsessiivseks, leidsin wikipediast nimetuse 'obsessive love' ja päris hurjutav oli lugeda ja tunda äratundmismasendust tatud aspektides, õnneks oli see viimase aja fenomen eelkõige, kuigi teatud seal kirjeldatud sümptomeid on põhiliselt peast käinud ka varem, polnud tegemist millegi märkimisväärsega. Ma olen pisut kontrollifriiklusele kalduv, ka suhetes, kuigi just K on too, kes mu sellest sisuliselt terveks ravis, kui viimase nädala ilmingud, mis pigem vastupidist kippusid hakkama tõestama, välja jätta.
Laupäeva-pühapäeva öösel sai siis läbitud jalgsi enam-vähem jutti 40 km, neli korda rohkem kui hiljuti, ajaliselt 7-8 tundi. Ülemisel korrusel aga sai läbitud ilmselt rohkem, sest saabus mingi meelerahu, midagi mida ma olin kaotamas eelneval nädalal ilmselgelt.
Ma soovin, et mu suhtlus K-ga jätkuks vähemalt vestluspartneritena, sest vestlemine on too aspekt, mida ma tema juures väga hindan. Kogu aeg on olnud millestki rääkida ja puudutatud on kõige erinevamaid teemasid, sünergia liik, mida ei teki just paljudel inimestel üksteisega suheldes võiks ilmselt surmani arutleda tundmata igavust. Et ehk jääb see kestma, laupäeval päeval enne kui Tallinna läksin oli ta sellega igastahes nõus, hilisemad minupoolsed ütlemised ja tegemised ehk ei muutnud seda arvamust igaveseks vastupidiseks. Eks aeg selgitab.
Mis siis edasi?
Magama. :D

Progress

2009-10-24T23:58:00.002+03:00

Veider päev. Ärkasin hommikul nutumaik suus, paari tunni pärast olid päriselt pisarad silmas, seejärel jalutasin umbes 2 tundi (9-10 km sai vist läbitud) - nägin kopratammi ja kahte kitse, voolavat vett on ka mõnus vaadata. Koju jõudes käisin paari tunni pärast nätaki külili maha, õnneks õnnelikult, kuigi kukkusin metallkonstruktsioonile jõudmata reageerida.
Jalutamine mõjus tegelikult hästi, kuigi ma tean mis oleks paremini mõjunud, aga too variant oli kaugel, seega jäi ära ning ega koostöövalmidust sealtpoolt ka ei olnud tunda.
Kas ma murdusin? Nii tunda ei ole ju esimest korda, ainult, et põhjused olid teistsugused-segased(?), oli üldse põhjuseid? Ebameeldiv on too seotud käte tunne, kuhu ma ennast mänginud olen - võimetu edasi liikuma, aga kedagi teist peale enda ja oma laiskuse süüdistada ei saa/ei oleks mõistlik. Tuleks võtta antud olukorrast mis võtta annab, aga see ei ole kerge, raske on ennast panna tegutsema kui olukord, kus sa oled, on sulle vastumeelne. Äkki on see näiline takistus? Äkki on seda äärmiselt lihtne ületada... Ma tean, mida ma tahan, kuid kõik senised katsed seda saavutada on ebaõnnestunud, või õigemini on olnud valesti ajastatud ehk liiga hilja üritatud ellu viia.
Viriseda ei ole üldse asjalik. Arutleda asjade sisu, tähenduse ja tulemuste üle aga küll. Järeldus, ma tegelen eelpoolnimetatutest viimasega. :D
Vaatasin eile American Psycho't, rõve yuppieõhkkond, psühh ei kandnud ennast ka välja, väljaütlemised olid ajuti ebainimlikud (üliinimlikud?) ja tundetud, samas oli selline emo ja kahetses ning pillis. Minu silmis vastuolu.
Inimene kui liik on niivõrd hõivatud sellega, kus ta praegu on, jättes unarusse potentsiaali areneda, saada millekski enamaks kui inimene. Kas sellel planeedil oleme meie see liik, kes lõpetab ka oma eksistentsi ja saab külge nimetuse 'välja surnud', tundub, et nii see käibki viimasel ajal. Suurorganismid surevad välja, arenevad ainult mikroorganismid, bakterid ja viirused. Tagasi algusesse? Ehk inimkond ongi saavutanud oma evolutsioonilise tipu?
Ma jõudsin järeldusele, et ma pole ei introvert ega ekstravert. Introverdi kohta pidin ma liiga palju rääkima, ekstraverdi kohta aga liiga tasakaalukalt ja rahulikult kõnelema.

K on maagiline, ma leidsin, mida ma otsisin, vähemalt nii ma tunnen, ta on see, keda ma olen väärt, võimalik, et rohkemgi. Ei, ta ei ole ideaalne, ideaalsed on ainult ideaalid ise ideaali loojale. Aga suured takistused tuleb ületada, ma pole kindel kas ma saan sellega hakkama, kas me saame sellega hakkama. Aga ma tahan sellega hakkama saada, tahan õnnestuda, tahan, et mu talle ehmatavalt mõjunud ütlus lõpuks peaks siiski paika. Olen teadlik, et ma ei pruugi olla objektiivne, olen ju eksinud varem. Aga kuivõrd on valus haiget saada siis ma ei karda haiget saada niivõrd, et jätaks teekonna sellepärast katki. Minu jaoks on tähtis teekond, need head hetked, mis saab koos veedetud mitte potentsiaalne õnnetu lõpp (mis reeglina kipub tulema varem või hiljem). Ma ei kohe kindlasti heade isiksusomadustega, kuid mul on teatud lihtne reegel - see kõige lähedasem saab üle kullatud, tõde ei ole suhetest tähtsam, kui sa ei suuda tõde nii selgitada oma kõige lähedasemale, et see suhtele viga ei tee siis sa ei ole seda suhet väärt. Küsimus ei ole oma tõe tagaajamises, küsimus on pakkuda teisele parimat, areneda koos paremaks, lähedasemaks, täiuslikumaks, täiendada üksteist.

Peaks hakkama oma tekste peale kirjutamist üle lugema, aga ma pole seda teab mis ajast teinud. Ilmselt üpris loll komme.

Purgatoorium

2009-10-10T00:18:00.003+03:00

Kuradi häirivalt lolli seisu olen ennast mänginud, pole suutnud koolile kriipsu alla tõmmata ega ka tööd leida. Ei istu kodune keskkond enam, talveperioodil on kõige hullem ka, sest (ilmselgelt) inimesed on rohkem tubastes tingimustes. Hügieeni eest hoolitsemise tingimused on samuti harjumatuks muutunud viimaste aastate elutingimuste tulemusel. Esmaspäeval käisin töövestlusel, närvi ei läinud, suutsin enam-vähem adekvaatseid vastuseid ka vist anda, kuid... pole millegi baasilt eriti hinnata, sest see oli mu esimene töövestlus. Töökoht on aga ideaalne, just täpselt see, mida tahaks teha, kui 8-5 tööaeg välja jätta tingimuste hulgast. Selle nädala olen siis puhtalt vastust oodanud sealt, täna tund enne tööpäeva lõppu saatsin meili nende HR managerile, tuli auto-reply, et ta pole kolmapäevast saadik kontoris olnud, just tema pidi nädala teises pooles vastama. :D
Sa oled kallis, ma loodan, et ma olen seda sulle piisava veenvusega tõestanud. Sa oled mind üllatanud, ma olen ennast üllatanud, ma korduvalt taban ennast mõttelt, et kas see on nüüd uni - sest ma ei ole enne nii käitunud ja tegutsenud, ehk on see lihtsalt minu potentsiaali väljakoorumine, teisisõnu - ehk ei ole ajutine. Keeruline. Kohe kindlasti on keeruline, kuid samas ka fulfilling, ülendav, täiustav, arendav, silmapiire avardav - ja mis peamine, oi kui hea. Ma tegelesin täna tükk aega ühe sinu enda kohta öeldud ütluse visuaalsesse vormi viimisega, mu tulemus lummas mind hiljem, sest selles leidus midagi, midagi taolist, mida võib-olla ainult mina suudan aduda, teiste jaoks võib see olla tühi.
Ma tahaks edasi minna mühinal, aga ei saa, veni nagu tatt. Karma kättemaks varasema laiskuse ja võimaluste käestlaskmise pärast? Usuks siis karmasse. Niisamahästi saab seda põhjendada palju veenvamalt põhjus-tagajärg seostega ehk ise olen (suures osas) ennast sellisesse puntki mänginud ja oma asi on nüüd siit edasi liikuda.
Ma avastasin, et mulle meeldib süüa teha, mitmete roogade (küll lihtsate) valmistamise viimasel ajal ära õppinud. Küsimus on lihtsalt initsiatiivi näitamises, pole kunagi kodus suurem asi söögitegija olnud, viimase 1,5 kuu vms jooksul aga olen korduvalt mitmete toidukordade valmimise eest puhtalt ise vastutanud. Areng, areng, areng.
Mee-le-tult oleks tahtnud sind viimastel päevadel näha, täna eriti.
Lugege raamatuid, korralikku tõlkekirjandust ja ka eestikeelset omakirjandust, võõrkeelset võib muidugi ka, mis kuradi eestlaste püsimajäämisest jms rääkida saab kui keskmise eestlase sõnavara on niivõrd kesine, ei osata elementaarsel tasemelgi ennast väljendada, mingit kuradi õigust pole sellistel rahvusel oma esindajate tõttu edasi püsida.
Lapsevanemaks saamiseks peaks olema eksam, nagu viimases "Rehabilitating Mr. Wiggles"-is - http://www.mrwiggleslovesyou.com/comics/rehab534.jpg.

Aitab, loen veidi Moby Dick'i ja siis teadagi mis.

Sõnatu

2009-09-01T23:58:00.002+03:00

Palju on vahepeal juhtunud, kuid pole olnud mingit tahtmist siia midagi ka kirja panna. Meeleseisund polnud mõned nädalad just parimate killast.

ESFK oli aegade parim, küll kergelt jäi miinusesse, kuid ekskursioonitamine oli lahe, kaks majakat sai vallutatud ja palju muud. Järgmine aasta tuleb juba viies ESFK.

Suvepäevad olid edukad, oli süüa, oli juua, oli juttu, oli inimesi.

Raamatutest olen vahepeal läbi närinud Virginia Woolf'i "Proua Dalloway" ja Edgar Laurence Doctorow "Ragtime", mis on väga huvitav poolajalooline teos. Praegu on pooleli Ivan Gontšarov'i "Oblomov" - mõnevõrra värskendav teos, laiskus sai minu jaoks uue definitsiooni.

Filme oli läbi näritud kakskümmend kuus, neist välja võiks tuua "Revolver"-i ja "Fight Club"-i, mõlemad psühholoogilised, teised vaadatud filmid on kuradi pinnapealsed nendega võrreldes.

Eelmine neljapäev oli mul füüsika eksam, seetõttu laekusin linna juba kolmapäeva õhtul, koju laekusin lõpuks laupäeva hommikul valusa kurgu ja haiglase olemisega, palju uudseid kogemusi, detailidesse ei lasku. Kui siis niipalju, et eksami sain nelja - kõige ebahuvitavam fakt kogu asja juures üldse. Noorliikmetega kokkusaamine oli ka muidugi asjalik, ise oleks võinud ikka mingid pidepunktid kirja panna, sest ilmselt jäi mõndagi rääkimata mis plaanis rääkida oli.

Veider fakt, et metallpeadest on palju hip-hop'i tegelinskeid välja kujunenud, Toe Tag'i tüübid näiteks, täna vaatasin üht videot, kus Everlast rääkis, et enne hip-hop'i sukeldumist oli ta metalhead. Mitte, et ma ise kavatseks sama teed minna. :D

Üks inimene lummab mind, kui ta seda peaks lugema siis ta saab äratundmisrõõmu tunda. Jah, just sina. Jällegi ei näe vajadust detailidesse laskuda. ;)

Kaks päeva olen Rubiku kuubikuga tegelenud, inspireeris kergelt seda tegema toosama inimene, kelle lummuses ma olen. Huvitav tegevus, pakub isegi mõõdukat adrenaliinitulva. Korra sain täna kokku ka, kuigi lõpu tegin mingi lahendusprogrammi järgi, enne seda ühe mitte nii detailse õpetuse järgi. Huvitav kui raske on 4x4x4 kuubikut kokku panna.

Meelespea - kirjuta MVO blogisse uus kirjatükk.

Tööotsingud üllatavalt ei edene sugugi hästi, vähegi sobivatele pakkumistele kavatsen ikka edasi reageerida. Saab vähemalt kaaskirjade kirjutamist harjutada.

Üks peatükk Oblomovit ja unedemaale ka.

Choose Your Side

2009-07-17T00:11:00.003+03:00

Järjekordne raamat sai öösel lõpetatud - Turgenevi "Isad ja pojad". Kena raamat, huvitav põlvkondadevaheline konflikt oli käsitletud. Sümpaatne oli ka noorema põlvkonna nihilistliku maailmavaate olemasolu, mis küll oli naljakas ja mida tegelikult kumbki lõpuni välja ei kandnud. Lõppes pooleldi traagiliselt põhinihilisti surmaga tüüfusesse, kuid samas õnnelikult teisele noormehele. Lühidalt võib öelda, et igati mõnus lugemisvara.

K. naaseb alles 5 päeva pärast, 6 päeva pärast näeb ilmselt. Hämmastav, et üks inimene võib nii kähku nii kalliks saada. Kõhklused, mis mul alguses kippusid olema, on nüüdseks täielikult haihtunud. Minule omaselt tuleb muidugi ka edaspidi kahtlemise hetki ette, kuid see on minu puhul loomulik ja tugevdab just tundeid. Emotsioone objektiivselt vaadelda - oskus missugune, iseasi kas ma seda ka tegelikult oskan teha:D

La Coka Nostra esikalbum on ikka täielik meistriteos, kes on tuttav Ill Bill'i, Everlast'i, Non Phixion'i või House of Pain'iga peaks kindlasti seda teost lähemalt kõrvadele lähendama. Kaasa teevad veel Bun B, Snoop Dogg, Sick Jacken, Immortal Technique ja teised. Kvaliteetse hip-hop'i üks tähelaevadest kohe kindlasti.

Kirjutasin eile ühe kirjatüki MVO ühisblogisse, peaks õigupoolest tihedamini seda tegema, raskusi tuleb pigem teema väljamõtlemisega kui konkreetse esseekese kokkukirjutamisega, eile läks võib-olla maksimum tund, ilmselt vähem, et üle 400-sõnaline esseeke valmis saada. Peaks vähemalt üle nädala ühe sellise üllitise tegema. Arendab jne.

ESFK toimub, ilmselt tuleb mõningane miinus, kuid ilmselgelt väiksem kui teisel aastal, sest koha rent on väga soodne. Kes veel huvitatud tulemisest, võib teada anda muidugi, kohti on veel piisavalt. Viga sai tehtud ilmselt koha valikuga, Hiiumaale minek nõuab parajalt suuremaid transpordikulusid võrreldes mandril liiklemisega.

Igatsus on, tahaks rääkida, tahaks kaisus olla.

"Seitse ämbrit ja futuristlik trolliträäsh"

2009-06-22T13:39:00.003+03:00

Kellele Futurama seriaalidena meeldis, sellele meeldib ka ilmselgelt see film, kuigi neist neljast filmist, mis peale seriaali lõppemist on tehtud, ei ole see just parim, aga vaatamist kindlasti vääriv.

2008 Futurama: Bender's Game

Tulnukas on Eesti filmiklassika ning kes nooremast generatsioonist sellega kokku puutunud pole võib endale otsaette kirjutada - eluvõõras:D

2006 Tulnukas ehk Valdise Pääsemine 11 osas

Bill Bailey on hämmastav koomik, tegu pole mingi matslikke roppe jalaga-kubemesse nalju tegeva keskpärase koomikuga, vaid intelligentse ja hämmastavalt hea muusikuga, kelle naljad on selgelt üle keskmise igas mõttes. Kellele kvaliteetne inglise huumor meeldib, sellele soovitan teda kohe kindlasti.

2004 Bill Bailey: Part Troll
2008 Bill Bailey: Tinselworm
2001 Bill Bailey: Bewilderness

Thrash metal on mulle üks meelepärasemaid žanre metalis ning dokumentaal selle žanri kohta on väga õnnestunud. Kõik tuntumad bändid ja nende loomislugu ning taust, kus nad tekkisid, on kajastatud, samuti uued suunad ja lõpuks ka tänapäeva viimase 5 aasta thrashi revival lõpus põgusalt kajastatud. Väärt vaatamiselamus ekstreemsema otsa metali austajale kohe kindlasti.

2006 Get Thrashed

Allnimetatud film on komöödia suure tähega, niivõrd naljakaid lähenemisi naljalt ei kohta. Kuid paljud ei pruugi seda siiski hinnata, õrna hingega indiviididel hoida sellest filmist eemale. Aga kellele meeldib rokkmuusika ja huumor, mis ei tunne piire, siis see film on tõesti kuldaväärt.

2006 Tenacious D in The Pick of Destiny

Rahulik kahe vanameistriga - Jack Nicholson'i ja Morgan Freeman'iga - peaosas film, mis kõneleb haiglapalatis sõbrunevate raskelt haigete meeste sõprusest. Hea film, ei vaja pikki kommentaare.

2007 The Bucket List

Film, mida iseloomustavad hea näitlejatöö, suurepärane süžee ja ootamatu lõpplahendus. Mida enamat veel tahta:D

2006 The Departed

Tõsiselt julm film, peategelase käitumine oli ikka pehmelt öeldes ebainimlik, kuid samas... kui iga hoolimatusest õnnetuse põhjustaja või kurjategija tunneks sellist piina oma tehtu pärast ning üritaks seda mingil sarnasel viisil heaks teha, siis oleks maailm märksa parem koht ilmselt.

2008 Seven Pounds

Kui ka teistkordsel vaatamisel film tekitab külmavärinaid, siis see näitab midagi, midagi selle filmi kohta. Ei oska hinnata tolle aja filmikunsti (pole tutvunud lähemalt), kuid antud film on ilmselt üks pärle tollest ajast ning mitte just tavapäraseima süžeega. Kuigi ilmselgelt on tunda ka otsest halvustavat tooni tolleaegse Black Panther Party pihta, on tegu siiski Howard Beale'i tegelaskuju näol selles filmis tegu maasterpiissiga. Muide, väga palju tekkis võrdlusmomente praeguse situatsiooni ja seal kirjeldatuga.

1976 Network

Kuivõrd on tugev noortefilmide maik juures, on tegu siiski laheda filmikesega, süžee on hea ning kaameratöö intrigeeriv. Mõnus filmike.

2002 The Rules of Attraction

Narkootikumide õppefilmina võiks kohe kindlasti kasutada seda filmi, üpris objektiivne nii narko kasutamise hüva- ja pahupoole näitamisel. Väärtfilm.

1996 Trainspotting

Kellele on tundmatu selline suurus nagu Jack Black, sellele seda filmi ei soovita, võtke pigem algatuseks "Tenacious D in The Pick of Destiny" või "School of Rock". Kuid kellele JB on tuttav ja meeldib, sellel tasub seda filmi loomulikult vaadata. :D

2006 Nacho Libre

Kunagi ammu nähtud film, kuid ca 80% oli küll kustunud ja vajas värskendust. Tegu on kahtlemata geniaalse filmiga, millel annab palju juurde suurepärane näitlejatekooslus. Ja no süžee, täiesti absurdselt geniaalne. Guy Ritchie ikka oskab. Kes seda näinud pole, võib ennast kohe krematooriumisse või kuus jalga allapoole siirdada.

1998 Lock, Stock and Two Smoking Barrels

Omamoodi järg eelmisele, kuigi mingeid seoseid peale mõne ühise näitleja pole. Samuti geniaalne süžee, suurepärane näitlejatöö, eelmise filmi kohta mainitud viimane lause kehtib ka selle filmi kohta.

2000 Snatch

"Disko ja Kõrgepinge"

2009-05-05T23:26:00.003+03:00

Nii kuradi haiget ja naljakat filmi pole ammu näinud. Järgib koomiksilikku ülesehitust nagu esimene osagi, kuid keerates vinti kolm korda rohkem üle. Ainuke selle filmi miinus oli lõpp, läks mingil määral liiale ja jättis liiga nähtavalt otsad lahti, kuivõrd mul pole järje vastu midagi, kuid seekord ilmselgelt film jäi pooleli, see oli pisut harjumatu. Üleüldiselt oli filmielamus suurepärane ja igale märuli ja absurdihuumori armastajale ei jookse see film mööda külgi maha.

2009 Crank: High Voltage

Teine vahepeal nähtud film oli dokumentaalivormis film, mida vaatasin TTÜ kinos. Tagasivaade nõukogude ajal Soome televisiooni vaatamisele ja kõigele sellega seonduvale, propagandast kummalgi rindel, inimkatsetest, antennide salaärist jms, kõik see vürtsitatud sel ajal üles kasvanute mälestustega, mis olid ikka väga naljakad.

2009 Disko ja Tuumasõda

"Paranoidne kannibal"

2009-04-20T23:37:00.002+03:00

Nädal aega tagasi nähtud film ei olnud just parimate killast, kiita võiks ilmselt loo jutustamise mittelineaarsust, midagi mida laiatarbefilmide puhul ei kohta tihti, oli ka mõningaid huvitavaid detaile, kuid ka absurdseid möödalaskmisi või siis ebausutavust. Skeidipededele ilmselt meeldib puhtalt taustinfo põhjal, teistele? raske öelda, maha raisatud aeg see pole, aga ega midagi väärtuslikku sealt ka ei leia.

2007 Paranoid Park

Olles näinud eelnevalt samanimelist filmi olin ma süžeega üpris tuttav, kuid põnevus püsis endiselt ja ka paljud detailid lisasid palju juurde, kuid kogu see temaatika, naha nülgimine inimeselt jne, ei tundunud üldse õõvastav, kas ma olen saavutanud võime astuda vaatepunkti, kus see tundub igati loogiline ja taunitav, olgu tegu mistahes teoga, või olen ma kaotamas oma empaatiavõimet ja laskun üha enam apaatiasse. Aga raamat oli hea ja põnev.

Thomas Harris "Voonakeste vaikimine"

Nohu, apaatia, kerge emotsionaalne madalseis, minnalaskmise tunne ja... eufooria, lõbusus, entusiasm... käsikäes... järeldus?

"Buratino päev"

2009-04-09T00:30:00.002+03:00

Järjekordselt sai lõpetatud üks raamat, küll juba üle poole nädala tagasi, vahelduseks oli tegu põnevikuga reaalselt asetleidnud atentaadikatsest Charles de Gaulle'ile 1963. (vist) aastal. Ei mingit suhtedraamat ega muud ebahuvitavat:D Kõige rohkem lummas raamatu juures mitmete tegelaste geniaalne professionaalsus, täielik oma ala valdamine ja ülimalt võrdsete indiviidide kokkupõrge. Atentaadi hoidis lõpuks ära asja uurima määratud politseiuurija isiklikult. Väga huvitav ja mõnus lugemine.

Frederyck Forsyth "Šaakali päev"

Esmaspäeval käisin TTÜ kinos seda uut Buratinot vaatamas:D Väga lahe oli, pidevalt toimus tegevus ja ei tekkinud mingeid venitusi, igati hästi sooritatud ja teostatud komöödia, selliseid võiks Eesti ise või kellega tahes koostöös edaspidi rohkemgi toota.

2008 Buratino

"Morfoloogia"

2009-03-31T00:17:00.002+03:00

Taas üks filmielamus juurde saadud, oli täitsa hea, kuigi häirisid ka paljud asjad, näiteks peategelase välja käidu mõte, et inimesed on tapjad ja kui nad vahele ei jääks siis nad tapaks keda iganes s.t. ilma põhjuseta. Ei saa kohe kuidagi sellega nõustuda. Lahkamiste näitamine oli üpris efektiivne, kuigi minus see mingit vastikustunnet ei tekita, reaalselt seal olles vb lõhnad keeraks kõhus sööki ringi, aga muidu vist pole probleemi, kuigi väga kindel selles ka muidugi pole. Süžee oli muidugi nagu oli, siuke püüdis pinget kiruvida jms, aga mitte väga õnnestunult, Gallo tegelaskuju polnud ka just väga veenev, kuidagi pisike tüüp ja jäi veenvusest puudu, ülepingutatud tundus pigem, natuke liiga ebarealistlik paljude tegelaste esitus siis. Tapmisviisid olid muidugi andekad, eesmärk oligi neil ju tappa nii, et tapmisviisi teised teada ei saaks, sellest tehti mäng, huvitav oleks teada kuivõrd need ka päriselt samamoodi toimiks või on seal ka vigu sees.

2008 Pathology

"Itk"

2009-03-24T23:11:00.002+02:00

Käisin eile TTÜ kinos filmi vaatamas, filmi tutvustus polnud paljulubav ja kuigi tegu polnud päris tavalise draama-romanss-filmiga, oli ta ikkagi võrdlemisi keskpärane. Räägib loo vanaldasest õppejõust, kes on olnud väga paljudes suhetes oma elu jooksul, leiab järjekordse ohvri oma tudengite hulgast ja armub (esimest korda elus) jäägitult temasse, käitub nagu teismeline, kes on esimest korda armunud, armukadetseb ja teeb muid lollusi. Lõpuks on nii saamatu, et ei suuda minna neiu lõpupeole ja seetõttu jääb ka temast ilma. Aga ta ei saa temast üle. Lõpus peale mitmeaastast lahuolekut kohtuvad kui naine helistab. Ja nii edasi... Lõputiitrites avastasin, et see film oli tehtud Philip Rothi novelli põhjal, Rothilt olen ma üht raamatut lugenud, avameelse sisuga ja rääkis eelkõige seksiga seonduvast. Tagantjärgi mõeldes oli seda igati tunda ka selles filmis, õppejõud räägib oma mõtetes väga samas stiilis, otsekoheselt. Aga jällegi kogu see saamatus suhete tasandil ärritab mind tohutult. Valetatakse tühiste asjade pärast ja ei tulda vastu armastatule ja muud jura. Ülimalt debiilne, aga ju inimesed ongi sellised. Vastasel juhul ei leiaks see ju kõikjal nii palju kajastamist. Veel häiris muidugi ka see tüüpiline hollywoodi draama ülesehitus - kõik on hästi, mingi negatiiven litakas ja siis enam-vähem õnnelik lõpp. Kõik peakski nii lineaarselt käima? Tõus, mõõn ja taas üks väiksem tõus? Jah ja ei, minu arvates pole mõõnad nii drastilised ega tõusud nii positiivsed. Aga kokkuvõttes oli täitsa normaalne filmielamus, järgmisel nädalal on "õudukas", lähen seda ka kindlalt vaatama ja ilmselt teengi esmaspäevast TTÜ kinoõhtu.

2008 Elegy

"Liblikapiinaja"

2009-03-17T23:06:00.003+02:00

Kuidas saab keegi võtta teiselt elusolendilt tolle tahte vastaselt vabaduse kui too elusolend pole midagi karistamisväärset korda saatnud. Veel enam, kui ollakse tollesse elusolendisse armunud, aga just sellest see raamat räägibki. Olles ise liblikapüüdja leiab peategelane suurima ja armastusväärseima isendi, keda oma kollektsiooni lisada, seekord on, aga selleks üks neiu, kellest peategelane ei tea tegelikult mitte midagi ja pole kordagi julgenud temaga suhelda. Võitnud suure summa raha hakkab ta varsti mõtlema neiu röövimisele ja teebki selle teoks. Järgneb vangistus, kus on mitmeid põgenemiskatseid ja lõpeb neiu surmaga... ei, teda ei tapeta, ta sureb kopsupõletikku, sest see kuradi saamatu peategelane ei suuda ennast isegi nii palju kokku võtta, et oma armastatu arsti juurde viia, kuigi ta seda üritab. Sellistele nagu see peategelane kuluks halastuslask ära, armastus ei ole vabandus või ettekääne röövimiseks, ammugi siis iseenda saamatus. Ei suudeta tunnetada mida ollakse väärt ja mida ei suudeta saavutada. Eriliselt madal enesehinnang peab ikka olema, et mitte üht korda proovidagi lihtsalt suhelda, kohe esimese asjana rööv. Fowles üritas edasi anda ideed, et maailm on haige. Ja see on õnnestunult välja kukkunud. Eriti häiriv oli lõpp. Juba leidis uue potentsiaalse röövi ohvri, samuti M-tähega algava nimega noore naise.
Aga kogu see äärmuslik masendumine, mida vangistatu koges, miks mul on tunne, et see on üle pakutud, kas ma ei suuda seda tunnetada ise kogemata, täitsa võimalik, et ei suudagi. Kas vangistus tõesti murrab nii äärmuslikult? Kindlasti oleneb ka siin inimesest, aga kui palju? Kui sotsiaalne ja vabadust ihkav üks inimene tõeliselt on? Füüsiliselt piiratud olemine mingis ruumis ei muuda ju inimest täielikult vangistatuks või on just füüsiline vabadus see, mida tegelikult mõeldakse vabaduse all? Et vaimse korruse vabadus on teisejärguline. Seotud on nad nagunii, aga kumb domineerib, kui neid termineid on üldse võimalik eraldi vaadelda.
Kokkuvõttes, 250 lehekülje võrra rikkam, uute ideede ja situatsioonide ja mõtete võrra rikkam. Sest lõpuks pole ju tähtis mis raamatut, filmi, muusikat või muud infot sa "salvestad", kui see sind mõtlema paneb siis on eesmärk täidetud. Sa oled rikkam.

John Fowles "Liblikapüüdja"

Igav

2009-03-14T23:26:00.000+02:00

Peaks blogi distsiplineerima. Näiteks ühes postituses ühel kindlal teemal rääkima või siis vaadatud filmist või lõpetatud raamatust kirjutama. Oleks sisukam, huvitavam, pikem. Võib-olla isegi kirjandi-essee formaati selleks kasutama. Oleks arendavam kui postitused siiamaani. Eks näis. Järgmise filmi-raamatu vaadatud-loetud saan siis rakendan seda ideed, kuigi ka praegu sai ühe filmi vaatamine just lõpetatud, kuid hetkel pole tahtmist pikemalt kirjutada.

Sain õppetoetust vist, päris pro. Lugema. Imelik raamat on praegu käsil.

Tropp

2009-03-13T23:52:00.001+02:00

Täielik häving... kui nii edasi läheb siis on mul varsti isiklik hate crew. Nuta ja naera korraga, päris korralikult masendav aga küll... Enesehinnang langeb kolinal, viimasel ajal nagunii hävinenud, enesehinnang - mis see veel on?

Tra küll... Fuck that shit. Raamatut lugema.

Barbar

2009-03-09T23:48:00.002+02:00

Kohutavad on varased ärkamised, tekitavad väga tugeva loengutest-harjutustundidest puudumise tahte:D Aga üldiselt läheb siiamaani hästi, kuigi ma üha enam arvan, et lõputööd ei jõua sel semestril kirjutatud, aga jääks ainult lõputöö kirjutada siis pole üldse hullu, kuigi võiks üritada ikka ka see semester otsad päris kokku tõmmata. Peab ühe õppejõuga sel teemal kontakti võtma ja küsima mida ta soositaks. Plaa, ja praktika aruanne on ka vaja ära kirjutada, 2007. suvel praktikal viibimise kohta, paras mulli ajamine, sest konkreetseid detaile ei oska enam välja tuua, praktikapäevikut ka ei pidanud.
Kuna teatud inimest msn-is pole siis lähen magama, homme küll lühike aga see-eest varajane päev - kool 8:00-11:30, kaks praktikumi.

Topelt

2009-03-08T14:18:00.002+02:00

Öeldakse, et topelt ei kärise, aga tundub, et käriseb ikka küll. Ja oi kui halvas kohas. Tavafüüsika reeglite alusel toimivas tõepoolest topelt ei kärise, aga kõikjal mujal on kõik võimalik. Ühe sõnaga on mul kerge emotsionaalne madalseis taas, nagu ikka aeg-ajalt. Temaatikat võib igaüks ise arvata. Lahendust pole, sest see emotsionaalne seis lahjeneb nagunii, nii nagu ka varem. Plahh, vähemalt on tegevust - kool ja sellega seonduv - vastasel juhul oleks paras agoonia.

Muusika

2009-03-05T00:46:00.003+02:00

Mu muusikamaitse on viimase 3-4 aasta jooksul ikka tohutult laienenud ja avardunud, samas on ka jäänud osati täpselt samasuguseks nagu kogu aeg. Aga eks see käib indiviid olemise ja arenemise juurde ilmselgelt, inimene muutub ju iga päev mingil määral - kas nimetada seda täiustumiseks või millekski muuks on maitse asi, kuid tõsiasi on, et muututakse iga hetkega, muidugi jääb mingi tuum, nimetame seda iseloomuks või milleks iganes, mis tegelikult takistab muutumast, vastujõud muutumisele, mis võib olla nii hea kui halb, kuidas kumbki variant avaldub, seda mõistab vast igaüks. Muusika on huvitav meedium, ta tõmbab vist kõige kergemini kaasa üldse, hääled on ju ka looduse loomulik seisund, loodus musitseerib ja kuna inimene on osa loodusest siis meeldib inimesele ka muusika. Üha enam on teatud karakteristikud ennast selgemalt tunda andnud mu muusikamaitse juures, need on - agressiivsus, energia, sõnum (sügav selge inimühiskonnas aktiivne sõnum). Need kolm näitajat määravadki muusika, mis mulle meeldib, žanri baasil ei saa siin enam mitte midagi määrata. Ikka ainult muusikalise kollektiivi enda baasil. Progress on elu alus, imelik on näha inimest, kes järjekindlalt on samas mullis, ei mingit arengut, isegi mitte detailides. Kaootilised mõttelõngad, aga blogi ei peagi olema essee struktuuriga.

Kodukas

2009-03-04T20:01:00.001+02:00

Sai kodukat veits muditud, enne seda ka blogi, enam ei näita blogi kodukal olles aknast ka. Bänneri võiks ka veel uue teha ja koduka sisu täiendada siis võiks vast rahule jäädagi.

Lubadus

2009-02-22T19:46:00.002+02:00

Tuli välja, et ma olin ühe varem antud lubaduse ära unustanud, kuivõrd see vahepealset lubaduse mittetäitmist küll ei tee olematuks, kavatsen ma siiski sellest lubadusest edaspidi kinni pidada.

PS. Hommikul vara ärkamine pole minu jaoks:D

R.

2009-02-15T22:34:00.002+02:00

Ma tahan teda tagasi ja ma tean, et ilmselt seda ei juhtu. Lihtsalt teadvustan oma tahet. Mõtlesin "uut" vaatama hakata, aga ühel või teisel põhjusel ei kavatse seda ikkagi teha, liiga vara ja ei oska (põhiline rõhk vist sellele panna) ja ei taha otsida ka. Tuleb keegi siis tuleb ja kui ei tule siis tuleb paraku üksi olla (kahtlustan, et viimane variant on tõenäolisem arvestades mu antisotsiaalsust ja võrdlemisi jubedat iseloomu:D). Sisuliselt iga päev tikub pisar silma talle mõeldes, kurbusest? üksindusest? armastusest? Ta ütles mingi päev, et vähemalt ta teab nüüd, et teda armastatakse. Et minuga olles ei tundnud, täiesti hämmastav, omast arust ma polnud kitsi oma tunnete väljendamisel, küll vb mitte verbaalsel teel nii hästi, aga kehakeeles nagu küll ei oleks tohtinud tunda olla, et ma temast ei hooli. Ei tea, vb tal see tagantjärgitähelepanek ja seega vb ei pea päris paika. Ta meeldib mulle ikka kuradi palju, niivõrd palju detaile, mida paljudel ilmselt ei ole või pole mitmeid neist. Muidugi on tal ka vastikuid omadusi ja varemalt käisid need palju närvidele, siiamaani käivad mingil määral, aga need teevad temast tema, tal pole ühtegi suurt "viga" nö, plusse see-eest on tohutult. Temast on targemaid, ilusamaid, parema iseloomuga jne, aga see pole mingi näitaja, ei taha ma ei ilusamat ega targemat aga koledamat ja rumalamat ka ei taha, tahan teda... Tema puhul oli kõik tasakaalus. Ei mingeid debiilseid käitumisjooni, koledaid kehaosi jne. Ja meil klappis hästi, muidugi oli tülisid (liiga paljugi, õnneks külla alati lühiajalised), aga ei midagi tõsist. Tõsiselt mõtlen, et tema on minu jaoks ideaalne, aga mina tema jaoks ei paista seda olevat. Oi kuidas tahaks veel teda kallistada ja temaga koos olla... Üksi olla ja omada häid mälestusi temast on vb isegi parem kui proovida teistega ja ebaõnnestuda ikka ja jälle. Aga noh, vb leian ma millalgi kellegi, kellega on veel parem kui R.-iga oli, nagu R. on kellegi minust parema leidnud (eks aeg näitab kuivõrd see paika peab, aga täitsa tõenäoline, et nii ka on). Enda varjust üle ei hüppa, vb peangi üksi oma teed kõndima...

Tahe

2009-02-12T23:15:00.001+02:00

Ma tahan teda tagasi PUNKT

Mõistmise tund

2009-02-10T23:30:00.002+02:00

Hakkab vaikselt vist kohale jõudma "reaalsus" või siis hakkan praeguse olukorraga vaikselt ära harjuma, viimane variant on tõenäolisem. Mitte, et tunded oleks muutunud, aga no mida ma ikka jampsin, ta on õnnelik ja kellegi teise oma nüüd, pole vaja tõmmelda. Vähemalt saab temaga suhelda ja see on mõnus, mõnusamgi kui varem vist, miskipärast, kuigi jah kõigest ei saa päris enam rääkida või midagi sellist ja no sellest on küll kahju ja muidugi on ka kahju, et temaga koos olla ei saa enam jne. Aga no mis teha, pole ju midagi teha kui temal minu vastu tundeid enam pole ja no see ei juhtunud äkki, nii et pole milleski teda süüdistada ka. Ta on õnnelik ja mul on selle üle hea meel isegi, mis siis, et ma ise enam kaugeltki nii õnnelik pole kui temaga koos olles, aga küll ma hakkama saan:D Üks päev korraga poliitika on päris tõhus, ei mingit asjade homsele lükkamist (eriti:D) ja asjad sujuvad, tegevusetuna ei oska enam ammmugi olla, kuigi osa tegevusi on iseenesest suht sisutühjad.
Teine nädal siis käib juba, lollid hommikused tunnid:D Iseenesest olen asjadega mäel ja kõik sujub ja nii see peabki jätkuma;)
Kaks viimast ööd pole korralikult magada saanud, miski ei häiri, ei vähkre ega midagi, aga und ei ole, kaks viimast ööd on möödunud poolune nime all. Hommikul väga räigelt väsinud küll õnneks selle tulemusel veel pole olnud, ehk teisisõnu hoolimata poolunest puhkan enam-vähem ikkagi välja. Hommikune ärkamine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.
Uus raamat ja (pool)uni.

1. päev

2009-02-02T23:10:00.002+02:00

1. päev semestri auditoorse osa 90-st päevast on läbi, läks igati edukalt. Huvitav detail, mis praegu pähe tuli, on see, et ma olen märksa enesekindlam kui varem:D See selleks, tunniplaan on varane, kuid õnneks ei ole päevad pikad, täna oli kõige pikem päev - 9:00-15:30 ehk siis 7 akadeemilist tundi (3+2+2) kolme aine peale kokku, homme ja ülehomme on 4 ja neljapäeval ainult 2, reede üldse vaba. Aga hea, et varased tunnid on, saab magamisrežiimi ehk paika, täna ärkasin mingi viiest ja õieti ei maganudki enam peale seda, poolunes või paar tundi kõige rohkem sain peale seda und, ja no magamajäämine ka ei suju kohe üldse. Tundub veel, et süda paneb näkku, õhtul magama jäädes viimasel ajal pidevalt kuulen kuidas süda kohiseb kõrvus ja nagu südames on valu või midagi sellist, varsti nagunii kardioloogi juurde, eks siis paista. Süda katki tehtud, teatud hiljutise "juhtumi" pärast:D Vaatasin, et doonoripäev TTÜ-s millagi varsti, aga pühapäeval vist ja see ei sobi eriti, muidu ammu mõelnud, et võiks verd anda, vere puhastamise eesmärgil vms. Ja türa no ei taha üksi olla (mõnevõrra sellega muidugi leppinud juba, aga nahhui ikkagi on kuradi võõras tunne) ja ma ei tunne ennast vabana, et oh nüüd saab naisi vaadata vms, ei paku huvi, vaatan ikka sama pilguga nagu enne. Vist:D Raske on, muud midagi, kasvatab iseloomu ja muud sitta, minu puhul iseloomu kasvatamine tähendab seda, et ma muutun ülbemaks, vist:D Arvestades, et viimane semester siis nagu polegi viga, et "segajaid" pole, aga mitte nii, kurat küll, et jäetakse maha, see on suurem "segaja" kui koos olemine eales olla saab. Aga aitab kah... raamat ja uni.

Viimane semester

2009-02-01T22:46:00.002+02:00

Homme algab siis, kui kõik sujub, viimane semester. Koormus on võrdlemisi suur, kuigi tunniplaan ja seega ka päevad eriti pikad pole. Varasemat ärkamist on küll 4 korda rohkem. Sellest võib teha ka selle järelduse, et eelmine semester õnnestus, 3 eksamit, hinneteks 5, 4 ja 3, täiesti rahul nende tulemustega.

Nagu... kui inimene maha jäetakse, kas siis tõepoolest saadakse üle sellest inimesest, keda armastatakse, kuid kes selle inimese jättis. Enda puhul (kuigi mingeid järeldusi on ilmselgelt liiga kuradima vara teha) ma ei oskagi öelda, ma tunnen R.-i vastu ikka täpselt sama ja tahan teda tagasi, hoolimata sellest, et temal pole minu vastu tundeid (nii ta väidab ja nii ka ilmselt on, sest ta on äärmiselt aus kogu aeg olnud) ja ta on endale kellegi teise leidnud (kellega tundub tal paremini minevat (vist) kui meil, kuigi see on väga suhteline). Vähemalt me suhtleme, küll palju vähem kui enne, aga ikkagi. Reeglina mahajäetu ei taha mahajätjast midagi kuulda ja seega enamasti suhtlus katkeb, selline mulje on vähemalt jäänud. Mina seda aga ei taha. Ja... küsimus ei ole niivõrd selles, et ma tahaks pelgalt suhet, ma tahan suhet temaga:D Absurdne. Täiesti võimalik, et paari kuu möödudes on situatsioon (ja tunded) hoopis teistsugune(-sed). Aga igastahes ma liigun edasi, ka suhte maastikul, sest ilmselgelt annab tunda, et ma ei taha üksi olla, tahan täpselt üht inimest enda kõrvale (kui see ei saa olla R., vähemalt mitte praegu, eks siis tuleb teistega katsetada, vb veits julm lähenemine, aga kui tõmmet inimeste vahel on, siis miks mitte), tekitab pingeid ja muud soga, türanniks ka päris muutuda ei taha:D (Armastav)naine mehe selja taga või käe kõrval on ikka tohutult tähtis asi, hoiab mehe "korras" igat pidi, samas mingil määral vb ka pärsib meest, aga minu jaoks kaalub "kasu" "kahju" iga kell üle. Muidugi on igast lollid mõtted ka peast läbi käinud, aga kuna ma midagi neist korda saatnud pole, siis paistab, et ma olen võrdlemisi tugeva ülemise korrusega. Aga raamatut lugema ja magama ka, homme üks kohtumine vist ees:D

Ajataju

2009-01-17T23:41:00.002+02:00

Kolmapäevane eksam läks hästi, neljapäevase tulemust ei tea veel.
Kaks viimast päeva olen vaadanud House'i ja teinud mis ette juhtub, ajataju seejuures on suht olematu olnud ja no muidugi ma ikka kogu aeg ja ühteviisi mõtlen ühele inimesele. Kannatlikkus pole just üks mu paremaid külgi, eriti annab see tunda viimasel ajal, palju ideid ja plaane, mida tahaks korda saata KOHE, hetkega, kusjuures see ei aja mind närvi, et need kõik paratamatult võtavad oma aja ja ükski neist pole lähima aja küsimus, mõned küll mahuvad selle aastanumbri sisse, aga ikkagi lähima paari kuu sisse küll mitte. Ma olen eesmärgi kaotanud, ma ei näe pikemaajalist eesmärki, iseenesest see eriti ei häiri, aga ega see just õnnelikuks ka ei tee. Väga võimalik, et ma ei vajagi eesmärki, aga ma pole selles ka täiesti veendunud. Ah ei tea, tuleb päev-päeva kaupa ilmselt asja võtta ja asjade käik ilmutab end ise.

Norms

2009-01-14T23:18:00.002+02:00

Eksam läks hästi, ma arvan, suure tõenäosusega sain tehtud, loodetavasti heale hindele ka. Homse eksamiga ka ühele poole saaks, siis oleks selleks semestriks korraks.
Ma ei tea, võib-olla on see imelik, aga kuigi me oleme lahus, aga minu tunded pole muutunud, vahepeal tegi küll kurvaks, aga no mis teha, ei saa ju vägisi inimest kinni hoida kui tal pole samu tundeid. Võib-olla need tunded tema vastu kaovad ajapikku, aga võib-olla ei kaogi, võib-olla ongi tema see "õige". No ja kui ongi siis pole ju viga, kui ta minuga edasi suhtleb siis mulle piisab sellestki, muidugi tahaks koos olla, aga mis teha:D Kõike ka ei saa:D Aga noh, eks aeg näitab. Igastahes ma tunnen ennast võrdlemisi hästi, mõned päevad paari nädala jooksul olin küll väga rusutud, aga eks see käib asjaga kaasas. Ja ega seda oli oodata ka, juba pikka aega oli tal minust tüdimus, oleks võib-olla kauem kestnud kui oleks vähem survet avaldanud ja rumalusi teinud, aga hea, et nii kauagi kestis. Veits üle kahe aasta pole üldse paha "tulemus".
Aga nüüd igaõhtune "päevakava" - raamatut lugema ja magama.

Imelik

2009-01-13T22:39:00.002+02:00

Reedel ja isegi laupäeval rääkisime veel täiesti normaalselt nagu ikka ja siis pühapäeval ja eriti eile põhimõtteliselt ignoreeriti mind, täna ka kui kokku saime Pärnus korraks. Nagu mida?:D Aga noh... ei kavatse suhtlemist temaga küll nüüd niimoodi järsku ära lõpetada, vähemalt sõber tahaks küll endiselt nii laheda inimesega olla:D
Homse eksami suhtes on enesetunne võrdlemisi hea, tunnen, et oskan ülesandeid joonestada ja nagu paljuski peaks ka teooria selge olema, eks homme näis, homset eksamit veel võimalik kaks korda teha - 20. ja 22. jaanuaril - kui peaks homme ebaõnnestuma.
Väiksed ettevalmistused veel eksamiks ja siis varsti raamatut lugema ja magama ka.

Samma jävla skit

2009-01-12T22:22:00.002+02:00

Minu numeroloogiline asjandus märgib ära, et ma peaks selles elus kannatlikkust õppima. Tundub, et ma saan sellega üha paremini hakkama:D Elueesmärk täidetud? Võib asjad kotti panna ja lahkuda? Hui!:D See on alles algus, süvendame põikpäisust ja oma jonni ajamist läbi kannatlikkuse õppimise ja viime oma eesmärkide saavutamise võime uuele tasemele;)
Teistel toonidel, öösel ärkasin mingi kella neljast üles ja olin üleval päris kaua peale seda, mingi hetk tuli uuesti uni peale ja siis magasin veel tükk aega, aga no ei puhka ilusti välja, pikaajalisem probleem juba, võib-olla vererõhk kõrge ja paneb näkku, füüsilist koormust võiks ka juurde tekitada ja enesedistsipliini süvendada eriti just magama minemisel. Lihtne tõde on, et kui kratsida ennast ja väherda voodis, siis und ei tule, aga katsu sa olla liikumatult ja mitte sügada ja väherda. Vahepeal oskasin seda ideaalselt, vahepeal kontroll kadus, aga nüüd hakkab vaikselt tagasi tulema kontroll. Norms.
Homme siis Tallinna, kolmapäeval on eksam ja neljapäeval ka, kui neljapäevast eksamit ära ei tee, on suht puuks, kolmapäevast on veel üks võimalus peale kolmapäeva teha. Eks näis, olen kolmapäevaseks eksamiks suht kõvasti õppinud, neljapäevasel peab veel valemid üle kordama ja näiteülesandeid veidi uurima.
Aga veel üks House ja siis raamatut lugema ja magama.

Debiilne

2009-01-11T21:41:00.002+02:00

Täiesti debiilne, inimene tahab üksi olla ja siis ca kuu jooksul leiab juba uue:D Ah ükskõik, mind on ilmselt lõplikult "välja heidetud". Ja ma ei kavatsegi kedagi asemele otsida või kellelegi peale komistada, suunan oma energia mujale, kasvõi koolile ja õppelaenu maksmisele. Kui inimesel ei lasta olla õnnelik, siis mina vähemalt ei kavatsegi õnnelikuks saada asendades seda inimest, kellega õnnelik olin, kellegi teisega. Jäägu siis vähemalt head mälestused. Ja noh, sellest üle jääva energiaga on ilmselt võimalik palju korda saata või palju sitta keerata. :D
Reedene eksam läks nigelalt, 30 punkti oli maksimum, 15 oli vaja saada, sain 10. Neljapäeval tuleb teine katse.

Koosolek

2009-01-11T16:07:00.003+02:00

Eilne koosolek Tartus oli äärmiselt asjalik, nii tulist arutelu pole kordagi näinud, ajaliselt sai ka ilmselt rekord tehtud, nii umbes kolm tundi enam-vähem jutti mõne pausiga. Kohale ilmus ka valdav enamus, igati õnnestunud koosolek seega.

C++

2009-01-08T15:24:00.002+02:00

Esmaspäevane eksam läks edukalt, sain ühe tunnitöö ettenäitamise eest (selles tunnis ma küll polnud ja lahendasin selle ära hoopis kodus eksamiks valmistumise käigus) viie. Homme on teine eksam, olen vaikselt ikka sirvinud ka, üks ülesanne küll lihtsalt, tundub küllalt loogiline, valemeid ja lahenduse käiku veel uurima ja kordama ja ehk õnnestub esimese korraga.
Panin mingi päev kevadsemestri tunniplaani paika, mõned asjad jooksevad küll kokku, kuid kuna osa aineid deklareerin uuesti ja seega osad ained olen juba läbi võtnud, siis piisab mõnel pool ainult kordamisest ja konspekti läbivaatamisest. Reede on ka pealegi veel vaba, nii, et peaks olema aega ka lõputööga tegeleda. Aga eks näis täpsemalt juba veebruaris ja sealt edasi.
Tuju on nagu ta on, ei kurda, aga pole ka väga kiita. :D Magamisega on ka ikka probleeme, und ei tule, aga vahepeal oli veel hullem, nii, et elab üle.
Laupäeval Tartusse, pole seal teab mis ajast käinud ja ega pole tahtnudki käia. :D

uuesti()

2009-01-02T22:56:00.002+02:00

Semestri auditoorne osa on läbi ja ka talvevaheaeg läbi, 5., 9. ja 14. jaanuaril on praeguse seisuga eksamid, ehk siis järgmine nädal on neid kaks, kumbki ei anna täismõõdus eksami mõõtu välja õnneks küll. Viimane kolmest on ligi kolmetunnine ilmselt küll. Olen vahelduva eduga õppinud ka neiks muidugi ja õpin ka veel, kõige imelikum on, et ei oska öelda kas oskan või mitte:D Eks ole näha. Neljanda aine jätan vist tegemata või vaatab, see selline aine, mis vabatahtlik ja seega probleemi ei tule, kui teised saan tehtud neil enne mainitud aegadel siis võib-olla üritan ka selle ära teha.
Rutaga on ühel pool asjad, jätkame sõpradena. Võib-olla kunagi taas koos, kuigi millegipärast raske uskuda, see eeldaks mingisuguseid tundmatuid muutusi vist, aga kes teab, aeg selgitab, igastahes tunded pole muutunud.
Vahepeal mõtlesin, et jätaks kooli pooleli, aga praegusel hetkel oleks see ikka kuradi rumal, kasvõi sellepärast, et kui pooleli jätta siis tuleb õppelaen kaks korda kiiremini tagasi maksta ehk kolme aastaga kuue aasta asemel ja see ei oleks nunnu:D Ja kui lõpuks ikkagi paberi kätte saan, siis on vähemalt tunnistus olemas, et ma need neli aastat tühja koolis pole käinud:D

1,5

2008-12-10T17:00:00.003+02:00

1,5 nädalat selle semestri auditoorset osa, tegelikult lõppeb jaanuari 20. kuupäeva paiku. 4 ainet, kõik eelmisest aastast vaja KINDLASTI ära teha. Pole õnnestumises väga kindel, aga samas võimatu ka pole. Umbes 1,5 kuud õppimist-õppimist ja õppimist. Ja siis läheb asi veel hullemaks:D Viimane semester, palju aineid teha + veel ideaalis ka lõputöö. Kuid siis oleks bakaga ka ühelpool, saab paberi kinnituseks, et tühja tuult neli aastat tallunud pole.

Aga masendab ja kurvaks teeb hoopis teine asi või õigemini keegi. Keegi, kes on endiselt väga kallis. Ja teada, et tema lähedust ma enam kunagi tunda võib-olla ei saa, teeb kurvaks.

Aga okei, konsultatsiooni ja seejärel praktikumi.

Back to the future

2008-12-04T00:51:00.002+02:00

Tagasi augusti keskpaigas teatud mõttes, seekord on asi aga vist tõenäoliselt hullem, millest on äärmiselt kahju. Aga asi ei ole enne läbi kui mõlemad on "lahingutandril" purustatud, kuidas iganes seda mõista. Igastahes käega ma küll ei kavatse veel lüüa, aga konkreetselt midagi teha ka ei oska. Ühesõnaga... SITT.

3

2008-11-30T23:48:00.002+02:00

Seda semestrit on jäänud veel 3 nädalat. Eelmise nädala tegelesin joonestamisega, sel nädalal pean veel tegelema + veel mitme muu asja-ainega. Ega ilmselt vedelemist ja aja surnukslöömist terve päeva lõikes enam lubada ei saa, välja arvatud laupäevad-pühapäevad. Üldse pole kindel kas saan ained tehtud või mitte, aga noh üritan ikka kõik edukalt ära teha. Kevadsemester tuleb ilmselt julm. Eriti julm kui ma suudan ka kõik korralikult ära teha, kaasa arvatud lõputöö, vb liialdan ja läheb lihtsalt, kuid väheusutav.
Ma olen minetanud oskuse asju pähe õppida, aga kuna ma neid mõista ei suuda piisavalt kiiresti (kõike siis), siis on lood sitad. Ma ei suuda asja talletada mällu, kui ma ei saa sellest aru ja kuna ma pole just kiireima taibuga (muidugi mitte väga aeglane ka) siis jääb paratamatult igaks eksamiks õppimisel midagi (protsentuaalselt päris palju) segaseks. Mulle sobib palju paremini semestri jooksul väiksemate jooksvate tööde tegemine, väiksem maht, ühtlasem, lihtsam aru saada ja seega ka paremad tulemused, kui kõik on semestri lõpus pläraki koos siis on see minu jaoks kõige hullem. Olen ka sellistest olukordadest välja tulnud mõne korra väga edukalt, aga üldiselt on sel juhul tulemused ikkagi nigelad. Kusjuures, see omadus on mul olnud kogu aeg, antud õppimissituatsioonis lihtsalt segab rohkem kui gümnaasiumis.
Rutaga on kõik õnneks (u)oki-toki, mis on üldiselt eelduseks kõigele muule:D On muidugi häirivaid asju, eelkõige mingeid suht rumalaid ja masendavaid mõtteid, aga see on tühi-tähi ja üldiselt minu enese genereeritud, omamata mingit tegelikku alust. Tal on räme koormus ikka, aga saab täitsa normaalselt hakkama, tubli nagu ta on;) Pohhuist ja egoist, aga saab hakkama suuremate probleemideta, on küll nõrku kohti, aga kellel poleks, igaühel on aineid, mis ei lähe kõige paremini. Ma sain küll igal pool hakkama, mitte, et ei oleks hinnete skaalat terves ulatuses aeg-ajalt näinud hinnetelehel:D Üldiselt ma vedasin alati nii välja, et lõpuks aastahindeks tuli ikka 5, sageli matemaatiliselt hoides pigem nelja poole, aga sõltuvana heast läbisaamisest õpetajatega ja ka tänu mõnele pärlile töödes aeg-ajalt tuli kokkuvõttes aastahindeks 5.
MVO tasemel on hämmastav näha, et nüüd hakkavad alles realiseeruma kõik need ideed, millega teinekord 5 aastat vb varemgi tagasi välja on tuldud, ning kõik realiseerub hästi. Kuid üks asi, mis häirib, on kas näiline või tegelik eesmärgi puudumine, valdav enamus tegeleb eraeluga ja MVO on tagaplaanil. Naljakas mõelda miks ma MVO-ga liitusin alguses, põmst katse, et näha kas mu arusaamad satanismist on "õiged":D Esimesel kohtumisel teiste mvokatega seadsin järgmise eesmärgi, olla mingi aja pärast Jasoni asemel või siis üldiselt juhatuses. Mõlemad on nagu näha korda läinud. Mis edasi? Ikkagi ametlik organisatsioon ja sellest võib-olla tähtsamgi prioriteet minu jaoks on, et MVO oleks meedias kõike satanismi puudutavas arvamusliider, mis tegelikult vaikselt nii juba ongi.
Ma olen seda tähelepanekut vist blogis ennegi maininud, aga mind siiani hämmastab, et kustahes ma olen, lõpuks jõuan ikka "juhtkonda", sealjuures nagu üles näitamata mingit suurt initsiatiivi reeglina, sedasi mängudes, MVO-s. Huvitav kas sama kehtib ka tööl?:D Eks näeb paari aasta pärast ilmselt ja saab järeldused teha.
Aitab ka, uneaeg, kuigi teab-mis-ajast juba unega probleeme, hea uni tuleb alles hommikul tavaliselt.

Täielik hämming....

2008-11-18T23:50:00.002+02:00

Terve tänase päeva musuga rääkides on mind vallanud täielik hämming ja arusaamatus, kas mina olin liimist lahti või ta lihtsalt mängis/lollitas minuga, või mõlemat. Igastahes täielik emotsionaalne ameerika mäed:S Ei oska uskuda üht ega teist. Loodetavasti kõik negatiivne, mis ta täna ütles, oli minuga mängimine või nalja tegemine, kuigi just seda ma keeldun uskumast millegipärast. Kahe päeva jooksul niivõrd vastakad signaalid, et täitsa haige. Tegelt on haige olla veits, vb see ka mõjutas. Ehk on kõik (u)oki-toki. Prrrrr.... Aga magama.

2 aastat

2008-11-02T23:55:00.002+02:00

Täna sai 2 aastat. Hea on olla, õnnelik;) Olime muidugi koos ka see nädalavahetus. Ütles veel, et huvitaval päeval - hingedepäeval - sai 2 aastat, huvitav tõesti, igast seoseid saab luua:D
Nende kahe aasta jooksul on olnud kõvasti probleeme, kuid kokkuvõttes on need kaks aastat ilmselt mu elu kõige õnnelikumad olnud, sama 2 aasta jooksul on olnud ka elu kõige valusamaid hetki, aga nii see käibki, loodetavasti tuleb neid aastaid veel ja veel, aga ette seda ei saa teada, praegu on tuleviku suhtes suht positiivsed tunded igastahes.
ööd.

Ohne Dich Kann Ich Nicht Sein...

2008-10-18T01:13:00.002+03:00

Pealkiri ütleb nii mõndagi, kui sellest aru saada ja mind mingil määral tunda.
Aga... mind tohutult häirivad mannetud mehed, kes ei saa enda suhetega hakkama, tundetud kestad, kes suhte tasandil on ebaõnnestumised, häirib, ajab marru, igal pool, kus seda näha, ollakse, ei osata midagi teha, debiilne, arusaamatu, rumal. Keegi pole sündinud tark, areneda tuleb, tasahilju kasvõi aga mitte seista ja olla ja oodata, et küll saab korda, küll vastaspool tuleb vastu, ei - ise tuleb teha esimene käik.
Millest ma veel pole aru saanud, on viha pidamine suhetes, a la vihastasid mind välja, ma ignoreerin sind täiega ja ei räägi nädal aega, debiilne, ma ei lase asjal kunagi selleni minna (ei taha, ei oska, ei suuda), see tapab suhet.
Kuidas saab olla nii kohutavalt koba suhte tasandil, arengult kõrgeim elusolend ja nii mannetu ja oskamatu. Kõigil on probleeme, see on loomulik, neist saadakse üle - koos - mitte ei peeta viha, joosta minema. Aga tehakse just viimast, krdi hälvikud.
Suhe on kahepoolne, kui asi muutub pealesurumiseks siis see pole enam suhe vaid orjus, vb paljud seda tahavadki, kuid see pole mitte mingil juhul õige.
Muidugi peab oskama kompromisse teha ja kui ei oska siis tuleb oskama hakata, vastasel juhul ole üksi.
Seksis kehtib sama, kui naine ikka üldse ei taha siis pole mehel mingit õigust ennast peale suruda, seks on seks ikkagi siis kui mõlemad pooled seda naudivad (ehk nõustun sellega, mida jM just natuke aega tagasi enda blogis kribas) ja tahavad ehk kui tunded on asjal taga, vastasel juhul pole asjal mingit mõtet. Mitte, et ma ise selle vastu eksinud poleks. Aga eksimustest õpitakse.
Aga noh, on ka positiivseid hetki, igal pool, mis siis, et negatiivset pahatihti rohkem näha on ja kauemaks meelde jääb (puht füsioloogiliselt nii paika pandud).
Homme (s.t. ca 12 tunni pärast) tuleb musu külla;) Tegelt temast puudust tundnud sitaks viimased nädalad. 2 nädala pärast 2 aastat koos juba, nunnu:P

while(1)

2008-10-06T00:35:00.003+03:00

No ei ole midagi kirjutada, ses mõttes, et mõtteid on, endamisi kirjutasin enne kõvakettale mitmeid ideid, kuid kui tuleb aeg, et panna need kirja kuhugi siis oma algses vormis pole seda olemas, ilmselt on inimmõistus (ja seega ka mõtete väljendamine) liiga keeruline, et seda saaks kirja panna oma algses variandis, neuronid on liiga kiired ja käed liiga aeglased, mis siis, et ma mõttes räägin samamoodi oma tavalise hääle kiirusel, on siiski mõte kiirem kui tegelikul rääkimisel välja suudaks öelda. Mõttes oskad leida sõnu, rääkides jääb tihti vajaka, võimalik, et minu personaalne defekt, peaks mõttes rääkimist põimima häälekalt rääkimisega, ehk siis... eee... omaette valju häälega rääkima hakkama või kasvõi sosistama?:D See oleks naljakas, hullu professori maik juures, kuid vb just selles ongi asja võti.

Ruta ütles, et miks ma kirjutan meie suhtest blogis aga mitte temast, naljaga pooleks muidugi. Aga mida kuradit ma oskaks temast kirjutada, sama keerukast olendist nagu minagi, keda ma tunnen enda järel enim, raske juuu... sest ei suuda anda edasi tema olemust, paljud sõnad võivad olla küll meelitavad jms, kuid need on ikkagi kokkuleppelised vormid ning üht unikaalset indiviidi edasi anda väärtustega, mis pole absoluutsed (üheseltmõistetavad), on parajalt rumal, kuid samas ainuke võimalus. Ruta on lahe:D oma vigadega ja oma lahedate külgedega, oma unikaalse iseloomu ja mõnusa olemusega.

break;

Kool

2008-09-11T23:20:00.002+03:00

Rõvedad 3 unenägu olid täna öösel, tõusin seetõttu varem üles ka mingi tunnikese või kaks.
Häirima on hakanud inimeste saamatus suhete teemal, ebakompetentsus, nii reaalis kui ka teleekraanil, mitte, et mul endal probleeme poleks, aga need saavad kiire lahenduse sisuliselt alati.
Imelik tähelepanek on see, et mingi hetk on käinud mingi plõks ja suhtlemisel võõrastega ei teki mingeid probleeme, olgu vastaspool mis positsioonis tahes, ühikasse tulles jõudsin enne kui toakaaslane ja seega tuli ta hiljem, tema tundus "uuena" mitte mina:D Praktikal käies oli ka naljakas, et mingit probleemi polnud sisse sulandumisel, tavaliselt visatakse uute üle nalja, mina hakkasin hoopis vanemate olijate üle nalja viskama, ülbuse arvele seda ei paneks, pigem enesekindluse(?).
Ah ja kool, teine nädal tiksub, emotsioonid on head, juba õpin ka ühikas:D kõik sujub.
Musuga on ka kõik hästi:P Laupäeval vaatame uut mummit koos kodus:D
Et kõigil rinnetel tunduvad asjad hästi minevat, kodus on küll veits närviline õhkkond, aga see on nii juba kuid olnud, mingi keskeakriis vanematel vms. No ja noh, probleemiks see, et ma pole vait kui sukk (nagu vend), vaid praktiliselt alati on midagi öelda. :D

Õnnelik

2008-08-18T22:49:00.002+03:00

22 lõi siis üleeile ette, parima kingituse sain eile (ülejäänud kingid koosnesid 4x suurim Eesti paberraha, sünnipäeva iseenesest ei pidanud), et mis see parim kink oli, peaaegu ööpäev kõige kallima inimese seltsis ja kaisus, mida enamat saakski tahta:P lihtsalt väga hea oli.

Homme Tallinna, kõigepealt ühikakoha lepingut sõlmima (vaatan toa üle ka muidugi), seejärel šoppama kallu ja ta kahe sõbrannaga ning seejärel piljardit toksima. Sisutihe päev, ainuke miinus on pikad bussisõidud ja varajane tõusmine (kuuest).

Masendav

2008-08-15T19:48:00.001+03:00

Türa, ma olen nagu väike laps, kes on lemmikmänguasjast ilma jäänud või põlve katki teinud...

Mõtlemine-rääkimine

2008-07-26T23:47:00.003+03:00

Ma olen mitmed päevad mõelnud teemal, et inimese mõtlemine on liiga kompleksne ja seega ühe väljundina seda välja saata (näiteks kirjutades) annab asjast nii või naa osaliselt vale pildi.
Miks ma sellisel teemal mõtlema üldse hakkasin oli kujutluspilt, kus ma olen eksamil-arvestusel, vastan küsimustele kirjalikult ja jooksen nö kokku ehk tuleb blokk ette. Sealt arutlesin ma isekeskis edasi, et see blokk ei pruugi tekkida oskamatusest vaid mõtlemise paralleelsetel tasanditel üheaegselt mitmete ideede "seedimisest", paratamatult ei suuda sel viisil edasi anda seda, mis su peas toimub, aga kui seda üldse mitte teha, siis toimub mullistumine, mida jällegi tänapäeva maailmas ei saa teha + sotsiaalse olevusena ei tahaks ka seda. Osaliselt on see ka põhjus miks ma viimasel ajal pole blogisse postitanud, mul on ideid ja mõtteid, kuid kui ma pean neid hakkama ühe kindla väljundina (trükkimisena) väljutama enda ülakorruselt siis tekib blokk, mille tulemusena postituse sisu jääb lühikeseks ja segaseks, kusjuures.... iseenesest pole tähtis ju mitte kunagi, et su väljaöeldu (ühel või teisel viisil) oleks pikk, kui sa suudad anda edasi sama põhiidee kolm korda lühemalt siis tulebki seda kolm korda lühemalt teha. Kui sada sõna annavad su mõtte edasi 85% täpsusega ja 30 sõna 80% täpsusega siis oleks raiskav lausuda kolm korda rohkem oma idee edasiandmiseks, eriti kuna pikemat juttu on raskem mõista, hoomata. Muidugi ühte või teisse äärmusse kaldumine on endiselt ja loodetavalt igavesti idiootne. Ühe-kahesõnaliste ütlustega ei saa suhelda abstraktsete väljendite (sõnade) tasandil, samuti ei saavuta seda ka 10 minutiliste monoloogidega vastaspoole suhtes. Kusjuures kui inimesega suhelda ja ta hakkab sulle järjest lühemaid vastuseid andma, seda vähem ta on huvitatud sinuga rääkimast, ideaalis peaks siis vestluse mõlemad osapooled andma võrdse panuse, sõnaliselt siis.
Sõnad-laused on ebatäiuslik suhtlusvahend, ei eksisteeri ilmselt ühtegi täiuslikku suhtlusvahendit, kuid vägisi jääb mulje, et loomad mõistavad üksteist (samast liigist) palju paremini kui inimesed üksteist ja ma arvan, et peasüüdlane on just abstraktne sümbol-häälik tüüpi suhtlusviis.

Ideaalid

2008-07-02T13:27:00.002+03:00

Eileõhtune (-öine) jutuajamine pani mind mõtiskleme teemal ideaalid. Ning ma tulin mõttele, et paljuski just ideaalide olemasolu eristab meid teistest elusolenditest.
Kuid teise nurga alt on ideaalide see, et neid tuleks endale seada, aga ei tohiks olla väga optimistlik, et nendeni ka jõutakse. Ehk siis tuleb seada kõrgemaid eesmärke kui võimed lubavad, aga samas olla rahul ka juba saavutatuga, mõnel "elualal" kehtib see rohkem, mõnel vähem. Eriti võimatu on minu arvates ideaale saavutada kohtades, kus on tegu teiste elusolenditega ja eelkõige inimestega, tekib "ideaalide konflikt" ning sellele PEAKS järgnema kompromiss või konsensus, et normaalselt edasi toimida antud olukorras, tavaliselt seda aga ei suudeta ning tekivad tülid ja tehakse lollusi ja muud sellist.
Põhiline ideaalide teema, mis mind ka seda postitust tegema pani, on ideaalnaise ja ideaalmehe otsingutega seonduv. Enne või ka pärast nn ideaalpaarilise kujundamist enda jaoks tuleks mõelda, et kas sa ikka tegelikult oled ise väärt sellist inimest, vägisi jääb mulje, et sellele ei mõelda üldse ning seatakse endale väga kõrged ideaalid ja kas jäädakse üksikuks või ei olda rahul sellega, kellega koos ollakse. Muidugi väga palju on ka õigustatud kriitika suhetes, kuid ikkagi tuleks hinnata oma paarilist nii palju kui osatakse, ideaalinimesi pole olemas ja kui olekski siis tavainimestega nad vaevalt tegemist tahaks teha. Aga me kõik oleme ikkagi tavainimesed, oma heade ja vigadega, ning mitte keegi meist pole kellegi ideaalpaariline, alati tuleb teha kompromisse ja harjuda vastaspoolega just sellisena nagu too on ja mitte teda muuta, teda mõista ja teda hinnata. Rohkem olemasoleva hindamist!

Vabadus?

2008-06-20T23:03:00.002+03:00

Osaliselt jutukas räägitu, osaliselt kõik muu viisid mind mõttele "mis on vabadus?". Et tänapäeval kõik laiavad sellega, et nad on vabad ja neid ei koti mitte kellegi arvamus ega teod, aga see on ju.... ükskõiksus mitte vabadus? See on nagu sissetuleva info eiramine (siinkohal eristada eiramist ja info filtreerimist, eiramise korral väljendatakse täielikku ükskõiksust avalikult (eelkõige), info filtreerimise puhul info töödeldakse ja tehakse sobiv valik, kas siis info kasutamine, talletamine või kustutamine) võrreldav kasvõi näiteks... geiparaadi tüüpi enese vägivaldse esiletõstmisega, ühesõnaga ebaloomuliku tegevusega, kusjuures eiramise puhul info talletatakse koos eiramisemotsiooniga ehk kogutakse endasse pahna juurde selle asemel, et ebavajalik kustutada/unustada, kantakse kaasa prahtinfot ühesõnaga.
Vabadus minu mõistes (mille ma endale sõnastasin umbes veerand tundi tagasi) tähendab, et sa ise ei suru ennast teistele peale ja teised ei suru ennast sulle peale/sa ei lase teistel endale peale suruda ning sellega kogu määratlus piirdukski. Absurdne on rääkida, et vabadust piirab ühiskondlik kord, perekond, kool, seadused jms - kui ka need kõik ära võtta siis jääks veel instinktid ja mõndagi muud, mis siiski veel nö piiraks mõnede arvates. Ei piira, see on loomulik, kes laseb ennast nendest aheldada on selles ise süüdi, inimkond on oma ellujäämise selliselt kujundanud ja seega ei saa neid ellujäämise viise pidada vabaduse piiramiseks, need on teadlikult ja vabatahtlikult vastu võetud, näiteks näide (jM-i varamust), kus hevikad oma rebel iseloomuga sõjaväes murdusid/murduvad ja pärast enam sellised pole ja need, kes sõjaväes käske täidavad on ka pärast korralikud hevikad, on ideaalne näide iseenese vabaduse vabatahtlikust piiramisest. Inimene seab kõik piirid endale ise, sunduslikku pole midagi, tahad, ära allu seadustele, aga ära virise kui kinni lähed, ei taha kooli käia, ära käi, aga pärast arvesta, et korraliku töö saamisega võib probleeme olla, kõik on kinni vastutuses ja mõistlike valikute tegemises, kuid siin on üks hiiglama suur AGA... inimene pole mõistlik ja see kõik probleemid põhjustabki. Mõistlikkus, paindlikkus, iseseisvus on ilmselt 3 märksõna, mis peaks üht mõtlevat olevust iseloomustama, aga kas iseloomustavad? Pigem ei kui jah - ei mõisteta asju/üksteist, ollakse jäigad ja paindumatud oma vaadetes ja tegudes ning mis vb kõige hullemgi, sõltutakse jube palju teiste arvamusest ja pigem toetutakse teistele kui iseendale. Inimene on nii vaba kui vaba ta olla tahab.
Vabadus organisatsioonis võib olla positiivne, kuid näikse, et on pigem negatiivne, kui pole kohust siis kiputakse täielikult nullilähedase panusega leppima, kuid mis peab saama organisatioonist, kus pole kedagi, kes org-i edasi viiks? Surnud rakk. Igaüks saab midagi ära tehtud kui ta näeb selleks vajadust, kuid kui tegude teostamine on pandud isiku enda alagtusele siis jääbki pahatihti nii, et mitte midagi ei saa tehtud, muidugi on ka erandeid, kuid nagu alati on neid vähe. Kas organisatsioon peaks siis olema orienteeritud täielikule vabadusele või täielikule kohustusele? Senised kogemused näitavad, et vahepealsed variandid ei kipu töötama. Täielik kohustus on lihtne (samuti täielik vabadus), kõik on kindlalt paigas (või siis pole midagi paigas) ning kõik peaks toimima, kuid kas toimib? Toimib, aga ebaefektiivselt, seega peaks lahendus siiski olema nende kahe mõistlikus vahekorras, et osaliselt on asjad organisatsioonis rangelt reguleeritud ja ei kuulu vaidlustamisele ja üleastumisele ning suurem osa toimib vabatahtlikkuse alusel, nii saavad aktiivsed teha mida soovivad ja passiivsemad teevad tänu osade asjade kohustuslikkusele ka midagi, toimiv süsteem olemas. Kui keegi kahtlustab, et ülalolev jutt organisatsiooni kohta puudutab MVO-d siis nii see ka on, vähemalt osaliselt, algideelt.

Post Scriptum: Inimesed, kes on vastutustundetud ja ei saa oma valikutega ise hakkama tuleks saata surma.

Kõik ja mitte midagi

2008-06-14T00:26:00.002+03:00

Ma olen unine ja väsinud ning paremal pool ribide alt valutab juba paar päeva, vahelihase (vist) ära venitanud/rebestanud sealt.

Huvitav, millal jõuab Eestis kätte aeg, kus kohalikud satanistid hakkavad üllitama satanismiteemalisi kirjatükke ja ka raamatuid, või küsiks teisiti, mis on sellest puudu, et me selleni jõuaks? Eriti kuna satanism pole miskit, mis kindlate muutumatute reeglitega paika pandud, seetõttu on raamatute/esseede/kirjatükkide loomine sisuliselt hädavajalik. Potentsiaali on, pole kahtlustki, millest siis puudu jääb?

Miks otsitakse elu mõtet? Et luua illusioon, et su eluke on midagi väärt? Et see muudab midagi? Nagunii muudab, tee mida tahad, tegevusetus on ka tegutsemine. Sure vargana, rikkurina, presidendina, oma jälje jätad sa maha nagunii, kas seda jälge ka mäletatakse on teine teema. Kuna inimene ei saa elada eraldatuna kõigest muust siis jääb tema "nimi" ehk tema olemus jääb alatiseks alles saades osaks teistest "nimedest".

Kas tänapäeva tohutud infohulgad viivad inimesi tagasi religiooni juurde? Teadmised on kahjustanud väga palju religiooni (eriti teatud religioone), kuid poleks üldse imelik kui needsamad teadmised oma ülekülluses tooks tagasi religiooni troonile, sest inimmõistusele hakkab see tohutu infovoog üle jõu käima ja lihtsam on pöörduda nö fiktsiooni juurde tagasi, see võib samas tekitada ka mitmeid pool-pseudoteaduslikke uusreligioone, osaliselt teadusel rajanevad, samas siiski osaliselt fiktiivsed religioonid. A la footonjumala religioon vms. Igastahes huvitavam kui paljud tänapäeva religioonid:D

Foorum on krdima surnud, endal pole jaksu ka, et asja tagant utsitada, suvi ka veel, niigi veel vaiksem. ESFK läheb ka miinusesse jälle kindlalt, järgmine aasta teeb siis veel väiksemalt, ära jätta küll ei kavatse seni kuni vähegi tulijaid on.

Huvitav kas täna on veel sitem magada.

Torm

2008-06-11T00:07:00.003+03:00

DVDA on lahe:D Bonsai on lahe;) Paljud asjad on lahedad:P

Ma olen osaliselt täielikult hämmingus ja samas pole ma üldse üllatunud, sest see (millest ma küll räägin, kuid ei täpsusta mis too on;)) on kogu aeg nii ju olnud, muutunud on ainult väiksed nüansid.

Peab (? tuleks? oleks mõistlik?) hindama seda, mis sul olemas on ning käituda rahulikult, mitte meeleheitlikult, selle nimel, et sul edaspidi ka on olemas need "asjad".

Suhetes tuleb jätta hingamisruumi ja mitte olla pealekäiv, kellelegi ei meeldi kubjas seljataga, kui inimene tunnetab, et ohjad on ta enda käes siis võib ta käituda (lugeda: käitub) kordades meeldivamalt kui olles peale käidud.

Täna tuli ka sorts vihma, võttis ehk tolmu kinni mõneks ajaks ja tegi taimedele ka head.

Imelik

2008-06-10T14:33:00.000+03:00

Niivõrd vastuolulisi signaale saan, et ma ei tea mis on õige, vb on kõik signaalid õiged. Huvitav igastahes.

Perse

2008-06-10T00:11:00.002+03:00

Sitt päev on olnud, tööd küsimas käimine põhimõtteliselt ebaõnnestus ning viimased ca pool tundi on masendavad olnud, arusaadavad (mis kõik hullemaks vast teebki), kuid neid vastu võtta on karm, väga karm.
Luksusin kolm korda õhtupoole, enne seda paar tundi lugesin Lõvi tähtkuju kohta, et 3 on õnnelik number, sittagi on, kuigi praegu tõmmatud seos on täiesti juhuslik ilmselt, liiga juhuslik.
Sitt on olla, kuradima sitt, kuid ma ei tea... elu läheb edasi? võib-olla... kindlasti, ei saa, magama.

Nimetu

2008-06-09T00:02:00.002+03:00

Ruta oli siin reede õhtust pühapäeva hommikuni, kuigi meil oli igav, oli meil mu meelest ikkagi koos hea, ei tea kas ta on nõus, arvan, et on, aga igavus on paratamatu kui tegevust pole ja tegevust polnud suurema osa ajast, kui tegevust oli, polnud ka igav:D Üle kolme nädala siis esimest korda, polnudki ammu nii suurt vahet sisse tulnud.
Homme (s.t. tegelt täna) töö kohta hommikul uurima.

Töö

2008-06-06T01:01:00.000+03:00

Mulle meeldib tööd teha enda algatusel, enda reeglite järgi, kuigi kõigi teiste ideed on ka teretulnud ja lähevad tihti ka läbi, kui neid paremaks pean. Mind ei saa sundida, pole mingit mõtet, omal algatusel teen ma rohkem ära kui kellegi sundides. Seda võiks teada, suhtlusoskus on peamine, suhelda oskad, tahan ma ka aidata, nii lihtne ongi.
4-tunnine tööpäev oleks ideaalne, 10-12 ja 13-15 (vms) ja kogu lugu, aega hommikul magada ja aega peale tööd omi asju teha, ilmselt asjad liiguvad ka selle poole, näiteks Euroopas loetakse täistööajaks juba praegu 30 tundi nädalas ehk 6 tundi päevas, meie 40 tunni asemel, liiguks see näiteks veel 25 tunni peale, oleks juba suht ideaalne.
ööd.

=

2008-06-05T00:29:00.001+03:00

Isa kodus = tööisu kadunud. Kuid siiski nipet-näpet sai tehtud. Asi seegi.
Kuidagi mõnus ja rahulik enesetunne on sel nädalal juba mitmendat päeva, polegi midagi sellist ammu tundnud, sundimatu, rahulik ja mõnus... ja kõik sujub... paremini kui varem. Rahu, ainult rahu... paistab olevat ideaalne soovitus.

rnd

2008-06-02T22:21:00.003+03:00

Ilma isa vingumiseta on hoopis teine tunne ehk siis isa polnud täna kodus, absoluutselt ei seedi käsutamist. See-eest "käsutasin" täna ennast ise ja nii mõndagi sai tehtud.
Võib vast öelda, et kõik on lahenenud rahulikult, tuju on hea ja rahulik ja lõbus ja olen väsinud tänasest töötamisest, aga see selline mõnus väsimus.
Homme saab eksami hinde teada, ehk vedas välja, kui mitte siis vaja veel 1,5 nädalat õppida ja korra veel Tallinnas käia.

Relatiivsus

2008-06-01T18:04:00.002+03:00

Magasin 5 tundi veel, nii et mingi ühest ärkasin alles üles, seejärel sõin ja siis läksin välja kanavõrku harutama, oma 1,5-2 tundi läks selleks, siis sõin jälle ja seejärel vedasin puusoga töötoa juurest ära. Ning peab mainima, et töö teeb imesid.
Ma olen kogu seda teemat vaadanud vale nurga alt ning piisas selle mõistmisest kui tuju paranes ja segadus kadus. Einstein oli geenius või geniaalne varas (milles ma isiklikult kahtlen, varas olemises siis), kuigi iga uus nö leiutis on eelnevate leiutiste täiendatud parandatud edasiarendus, alati! ehk siis osaliselt vargus, mis minu meelest näitab seda, et sellised asjad nagu plagiaadisüüdistused ja asjade patentimine on absurdsed ja progressi taandavad ja rikkuvad elemendid, neid ei tohiks olla.

Ööd

2008-06-01T07:25:00.001+03:00

Aga uuesti magama, väsimus on endiselt kallal ja nii ma õhtuni välja ei vea, natuke und teeb pea ehk selgemaks.
Ma ei taha uuesti algusest alustada, ei alusta siis enam üldse, ei tea.

Ruta, kalli oled:)

Lühike

2008-06-01T06:37:00.002+03:00

5 tundi hiljem uus postitus, kordagi pole seda enne juhtunud, samas pole enne ka sellist päeva olnud nagu eile. Ärkasin kuue paiku, palav oli, tegin akna lahti ja hakkasin eilsele mõtlema... ja pisar tuli silma. On see enesehaletsus, siiras kahetsus, kartus... ei tea, ei omagi tähtsust vist. Mida ma tean on see, et tunda kuidas keegi, keda sa armastad, su käte vahelt ära hakkab vajuma nii, et sa ise ei suuda (või ei oska??) midagi teha, on kohutav, tuhat surma surra oleks vast lihtsam, kuigi võimalik, et ma pingutan üle, aga kas on võimalik sellises situatsioonis mitte üle pingutada? jääda rahulikuks? - ei tea, minu oskuste hulka see ei kuulu igastahes. Magama jäin kusjuures rahulikult, ei vähernud nagu tavaliselt, kuid see on puht tahtejõu küsimus, hommikul nii suurt tahtejõudu, et edasi magada enam polnud. Ja ma sügelen ja punetan... Naljakas, piisab tugevatest emotsiooonidest (nn negatiivsetest eelkõige) ja mu nahk punetab nagu peet ja sügeleb. Aga hea küll, üks päev korraga tuleb võtta, vist...

Rahulik ja kurb

2008-06-01T01:17:00.002+03:00

Ma olen praegu rahulik ja kurb, terve päev on olnud emotsionaalne ameerika mäed põrgus, ma olen nutnud täna, olnud pettunud, vihane, tahtnud kallale minna mõnele inimesele ja olekski vist kõik, kuid selle kõige kõrval olen ma praegu täiesti rahulik kuid pisut kurb, ei taha laskuda detailidesse, ei näe selleks mingit vajadust, ei näe põhjust eriti üldse sel teemal rääkida, midagi mida pean seedima iseendas, omaette ja lahendused ise leidma, praegu on hunnik infot ja segadus... aga rahulikkus. Mõtlesin, et lähen vist ikkagi tööle, paari nädala pärast siis vb, kodune elu oleks talumatum vast, ei tea, eks vaatab, parajalt olevikus elamise teema on peale tulnud, mitte päris vabatahtlikult küll, tulevik ei hirmuta, on ette näha raskusi ja probleeme, kuid see ei häiri. Aitab jutust, peaks vaikusekuuri endale tegema, minimaalselt rääkimist ja rohkem endasisest mõtlemist... nii teengi. Head ööd mulle.

Igatsus

2008-05-31T00:45:00.003+03:00

Täna sai käidud tegemas siis viimast eksamit sel semestril (ehk). Hommikul kell 6 üles ja natuke enne viit õhtul tagasi. Kõvasti bussisõitu ühe päeva kohta, eksamiruumi ei leidnud ka kohe üles vaid läksin esialgu valesse korpusesse, juhtub ikka, eksam ise ei läinud just väga hästi, ettevalmistusest jäi ikkagi puudu, oleks pidanud õppima ikka nii nagu plaanisin mingi kuu aega iga päev natuke, selle asemel vist 1,5 nädalat sai ainult õpitud kõikide muude tegemiste kõrvalt.
Otsustasin ikkagi tööle mitte minna, pole mingit tahtmist ja rahavajadus ehk laheneb ka, varuvariandina kaalun sügisel tallinnas kuhugi tööle minemist, või mõtlen vahepeal veel ümber ja lähen sel suvel millalgi ka ikka tööle, eks vaatab.
Igatsus Ruta järgi on niii kuradima suureks kasvanud, üle nädala kokku saamata olla on ikka sitt mis sitt, ehk nüüd esmaspäeval saab ta siia tulla siis ja ehk ka kauem olla kui tavapärased natuke üle ööpäeva, kool läbi ja kummalgi ei tohiks takistusi väga olla. Praegu ta klassilõpuolengul või midagi sellist, helistas just enne, et jama jama otsas, et üks joobes poiss lastud koju üksi minema jne. Peakski talle veel korra helistama, igastahes Ruta annab täiesti täiskasvanu mõõdu välja kui enamus ta eakaaslaseid seda kaugeltki ei tee, samuti pole ta mingi selline ülepingutatud "täiskasvanulik" vaid lihtsalt mõistus on varem nö pähe tulnud. Minu armas kaunis tütarlaps Ruta - minu naine;) Lahe, sigalahe on ta.

Aeg

2008-05-12T23:21:00.002+03:00

Viimane 1,5 nädalat on päris kõvasti tööd tehtud, nii kõvasti, et eelmine teisipäeva sai üle pingutatud ja siiani on selline külmetuse moodi ollus küljes, pea paks, palavik(utunne) jms, täna sai isetehtud saeraamiga 3 palki ära saetud, lihtne kuid efektiivne ja täiesti töötav lahendus peab ütlema on see saeraam.
Tibu ei käinud see nädalavahetus siin, tegeles kooliasjadega, sel nädalavahetusel tuleb ilmselt, mis on heaaaaaa:P Mingi nädala kannatab ära, aga siis hakkab igatsus aina kasvama, niigi vähe saab ju koos olla tegelt, mis sellest, et msnis sigapalju ka räägime, ikkagi on füüsiline midagi hoopis muud ja sõnadeta suhtlus kordades mõnusam ja vahetum.
Väsinuks on see nn külmetus teinud, kuid asju saab ikka ära tehtud, randmed on ka endiselt valusad, juba nädala siis, panin täna mingit ravikreemi peale, eks näis kuidas mõjub, igastahes valusad on kuradid veel ja see ei ole üldse mitte hea.
Juunist ilmselt tööle kuigi üldse ei tahaks minna, mitte midagi ei jõua siis enam kodus teha, mis on jama, mõtlesin, et tegelen mais kaheliitrise tsikli tegemisega, aga vaevalt seda teha saab, oleks selleks vaja raha kuigipalju ja ilma sissetulekuta ei saa raha olla lihtsalt, surnud ring, on raha - pole aega, on aega - pole raha, 8st 5ni töö ei sümpatiseeri kohe üldse mitte, sobiv oleks mingi 4-tunnine tööpäev või siis mingi iseettevõtlus, ah ei tea, kui midagi välja ei mõtle siis tuleb olemasolevate süsteemidega adapteeruda ajutiselt või pikemaajaliselt.
Olen tähele pannud enda juures, et ma ei oska olla nn tavaliige, ma tahan kõikjal, nii päriselus kui ka näiteks MMO mängudes olla juhtpositsioonil, olla info juures nö, kuid samas ma ei näe vajadust tõugata olemasolevaid tippliidreid oma kohalt ega ei taha ka nende asemele asuda. Midagi veel selles suunas on tähelepanek, et mida väiksem vanusevahe õpetajal ja õpilasel on, seda paremini toimib õppeprotsess, see toimib küll ainult üks-ühele suhtes ehk üks õpetaja ja üks õpilane, karja õpilastega see ei toimi, siis toimib pigem traditsiooniline õpilase-õpetaja vanuse vahe ehk põlvkondades vanuse vahe.
Chalice'i album "Taevas ja perse" on lahe. Ööd;)

Täis****

2008-04-21T23:18:00.002+03:00

Kurat küll kuidas võib ja saab nii, nagu ma ei teaks mis sellise käitumise puhul juhtub, aga ikka ei oska sellest üle olla, sellest idiootsest pisiasja-põhimõtte pärast jonnimisest, mis alati toob rohkem kahju kui kasu, rohkem enesedistsipliini mis muud, miks ma peaks tahtma endale sitta keerata, rohkem enesekontrolli ja küll asi paraneb, rohkem arusaamist, rohkem külma närvi, rohkem vabadust ja kõik edeneb paremini.
Täna sai suhteliselt õhtuni niisama passitud, kuid seejärel siiski sai ka referaadiga tegeldud, põhiline paar lehekülge sisu oleks veel vaja kirjutada-tõlkida ja võikski asja kokku tõmmata, ehk saab homme-ülehomme sellega hakkama. Järgmine nädal (kui hästi läheb) saab kõik selle semestri ained tehtud, kui ei saa siis on mingi kuu aega veel koolis käimist, eks näis, mõne aine puhul on küll puhtalt loomuliku intelligentsi peal arvestuse tegemine, aga noh eks näis, vähemalt on teine võimalus kui ei õnnestugi esimese korraga.
Ruta on kallis ja me (eriti mina) oleme nii rumalad ja lapsikud vahel, rikume terve päeva üksteisel paraku liiga tihtigi ära, siiani on küll kõik hästi lõppenud ja minu arust on edusamme ka toimunud, ma saan aru paremini millal vait jääda ja muud sellist, aga noh arenguruumi on liigagi palju veel, mnjah...

Mõtted

2008-04-08T00:01:00.002+03:00

Mõtteid on sitaks, aga kui tuleb see hetk, et võiks nad üles kribada siis on nad kõik peitu pugeda otsustanud, nii et mingit juttu ei tule täna ka. Viimastel päevadel olen ma räigelt vihane olnud nii mitmegi asja pärast. Aga üldiselt oli hea nädalavahetus hoolimata sellest, et tibu see nädalavahetus ei käinud ja meil oli tüli ja reedel buss ei tulnud ja veel mõned väiksemad sitad asjad:D Koolis pole enam tahtmist käia, mitte et oleks midagi kooli vastu, aga on kevad ja tahaks kodus igast asju juba teha, see nädalavahetus saigi seda tehtud. Terve talve jooksul pole ükski päev nii palju tööd teinud kui see laupäev tehtud sai. Aga aitab, magama.

Juht

2008-04-04T11:48:00.003+03:00

Täiesti hämmastav kuidas on võimalik panna inimesi tegema asju sinu enda plaanide järgi, muidugi ei saa sealjuures olla resoluutune ja lihtsalt käskida teistel kõik ära teha, aga kui võtta enda õlule osa tööst (muidugi kõige meeldivam) ja siis öelda mida teised võiks (just nimelt VÕIKS! sest PEAKS tunduks juba sunnina) teha ning seejärel on vägagi võimalik, et sinu plaan lähebki läbi.
Aga üldiselt ma ei tahaks juht olla, ma tahan, et mul on võimalused juhtida, aga sellist aktiivset juhtimist ma ei pea vajalikuks, ma olen parem lihttööline kui konkreetselt juht ja seeläbi juhin ikkagi rohkem kui kogu juhtkond kokku, see oleks mulle sobiv, samuti ei taha ma oma nn juhtimise eest ei kiitust ega midagi muud, mulle piisab sellest, et asjad sujuvad ja sujuvad just enam-vähem nii kuidas mina soovin.
Sel suvel samasse kohta tööle, peab palga välja mõtlema, üle pingutada ei tasu, mõtlema kas jätma ruumi ka allatingimiseks või küsima otse ja veenma, et see ongi mulle sobiv palk ja tingimused, eks näis. ca 2 kuud aega veel selleni.

Vaheeksam

2008-04-02T23:46:00.002+03:00

Täna siis jõudis lõpuks kätte mikro-makro vaheeksami tegemise aeg, suuremat osa oskasin, mõnede asjade puhul sattusin vähe segadusse ja pole kindel kas vastasin õigesti, kõhutunne ütleb, et ca 3/4 punktidest saan kätte, nädala aja pärast on siis näha kas mu kõhutunne pettis mind või mitte.
Et... nagu mõte on hakanud liikuma uuesti, aga blokk on ees ikka veel mingisugune, väsimus pole enam nii hull ja seega ka pea lõikab niiöelda, aga ikkagi on midagi mäda. Ei tea, vb läheb üle ka see, vb mitte. Igastahes väsimus pisitasa hakkab taanduma vist, mis on muidugi hea.
Vaheeksam tehtud, nüüd saab natuke lõdvemalt võtta, referaadiga peab küll suht kohe tegelema hakkama, aga see on midagi muud kui lihtsalt õppimine. Aga magama... täna veel koju ka minema.

Relatiivsus

2008-03-31T23:53:00.003+03:00

Aeg on suhteline, pole küsimustki selles, täna sain väga hästi tunda seda, tibu jäi täna haigeks ja me pole suurt suhelnud täna seetõttu ning seetõttu aeg venis päris palju, temaga rääkides aeg lippab, liigagi kiiresti, täna aeg jalutas.
Grupivennad on jube lahedad tegelt, kas alati on nii, et seda mõistetakse alles pärast või siis kui asi hakkab läbi saama, vb on minu puhul asi siiski selles, et ma väga kergelt ei sulandu või kuidas seda öeldagi, mul pole probleeme võõrastega suhtlemisel, aga et võõrast, kellega mõned korrad suheldud, saaks hea tuttav või koguni sõber, see võtab mul päris kaua aega. Samas ei näe, et see oleks halb, ma tõesti ei taha ja ei vaja suurt hunnikut sõpru-tuttavaid, pigem vähem ja pigem kvaliteetseid.
Suvel samasse kohta tööle suure tõenäosusega kuhu eelmine suvigi praktikal olin, palgaläbirääkimised on muidugi vaja veel pidada millalgi, aga koht on olemas ja ootab, ilmselt terve suve tööl, eks näis.

Suveaeg

2008-03-30T23:31:00.002+03:00

Huvitav, et elektroonika suudab suveajale üle minnes vigu teha, kuigi ma kahtlustan, et viga on kasutajaliidese poole lülituste tegijas ehk inimeses. :D Aga see selleks.
Nädalavahetus oli enam-vähem tavaline, küll seekord taas päevases nihkes ehk tibu tuli laupäeval, oli mõnus nagu ikka ja kuidagi rutiinne, peaks mingeid muid tegevusi välja mõtlema praeguste asenduseks ja/või praegustele asenduseks.
Veits sai mikro-makrot ka ikka õpitud, täna pole jõudnud, homme-ülehomme veel aega.
Bussis kaht paari silmitsedes jõudsin järeldusele, et paarid on "üht nägu" enamasti ja see viis mind järelduseni, et ma olen ilus. :D

Piir

2008-03-28T00:15:00.001+02:00

Oeh... täna oli üle tüki aja jälle piiripealne olukord, lahenes ikkagi hästi, kuid oli jällegi eelmisest hullem, kas kunagi jõuab ka piiri ületamine kätte? või kui mina enam ei suuda? Eks näis, loodetavasti mitte.

Kolmapäev

2008-03-26T23:02:00.002+02:00

Uni oli täitsa hea sel ööl, ilm see-eest on ebasobiv, ei meeldi ikka küll, et kevadel nüüd talv hakkas, oleks talvel selline ilm olnud poleks mul selle vastu midagi olnud, aga praegu on see juba jama, tahaks juba ikka korralikku kevadet. Täna oli üks loeng ainult, kuhu ka jõudsin ning enam-vähem suutsin ka loengut ilusti kuulata, kuigi palju sai ka muud tehtud, a la mingit ratsusammudega piljardi moodi mängu mängitud mingi suvalise lehe peal, mis vedeles ühe laua peal auditooriumis. Enne seda sai veel mikro-makrot õppida, loeng oli ka mikro-makro oma. Täna läksid kupud kodu poole teele, tellisin nimelt massaažikupud, täpsemalt ei viitsi seletada. Homme (ehk!) viimane tegevus mehhatroonika projektiga. Mikro-nano referaati peaks tegema hakkama, järgmise kolmapäevani rõhk siiski mikro-makro vaheeksamiks õppimisel. Tibuga on hea, väga hea, kogu aeg suht, mõnikord küll on ta võimatu oma olematu tuju või jonniga, aga see on tühiasi. Peab ka blogi nüüd... uuesti. Top Gear käib... vaatan edasi.

Edusammud

2008-03-26T00:39:00.002+02:00

Hommikul tõusin mingi kümnest ideega minna loengusse, selle mõtte matsin õige pea maha, siis koristasin veidi, seejärel mängisin Pätrikut tund-poolteist, mille peale ma sain vihaseks (mitte mängu vaid mängimise) ja kustutasin save game'd ära, seejärel sõin ja läksin teisse loengusse, loengust suutsin hoomata 1%-5% sest kuidagi ei suutnud keskenduda õppejõu räägitule, kõigele muule aga küll:D, siis koju, rääkisin tibuga, õppisin mikro-makrot ka veits ja ongi kogu lugu suht. Nüüd magama... Et nagu asju on mõttes, aga ei suuda neid kuidagi välja öelda, väsimus nahhui.

Pätrik...

2008-03-25T00:03:00.003+02:00

Tibu tõmbas mingi paar päeva tagasi mängu Patrician III, mingi kaubanduse simulaator, ja ma siis mängisin täna seda sisuliselt kogu aja peale kooli, haige, tagantjärgi tarkusena oleks tahtnud tibuga pigem rääkida, ei paku huvi mingi krdi loll mäng kui on võimalik mängida maailma suurimat ja tuntumat mängu "Elu" (mitte et arvutimängud selle mängu "Elu" juurde tegelt ei kuuluks), mis viibki mind mõttele, et "see on ju kõigest mäng"-ütlus on absurdne, iga nn "mäng" on ikkagi osa elust ja see jääb indiviidile külge eluks ajaks, see pole midagi sellist, mis kaoks millalgi ära, see on ja jääb, igavesti, mäng peaks olema alternatiivreaalsus, et saad proovida midagi, mida päriselt ei teeks, hui on, ka kõige reaalsema reaalsuse juures ei suuda sa saavutada seda tunnet, et sa oled inimese tapnud, kellegi alla ajanud vms, kuni... kaob piir selle loodud reaalsuse ja tegelikkuse tunnetuse vahel, kisub jM-i teema peale... Igastahes Pätrik on täitsa lahe mäng, mis siis, et tegelt ma seda mängida ei oska ja traineriga 14 miljonit rahaühikut endale suht kohe panin, aga nüüd teen vist uninstalli, elulisemad asjad tõmbavad rohkem - näiteks tibuga suhtlemine ja mikro-makro vaheeksamisk õppimine.
Krdi väsimus nahhui... ma ei tea, ma olen isegi söömise ja söögi tegemise miinimumini kahandanud, räige, passid ja passid ja oled väsinud ja lähed magama ja tõused ja oled väsinud, konstantselt jätkuvalt, tuleb väsimusele jalaga munadesse anda kuidagi, veele teadmata viisil, aga aitab.... täna saab vähe vähem magada, eile magasin mingi 12 tundi, mitte et see oleks mingit erilist mõju väsimuse tasemele avaldanud, aitab... magama.

Jälgimine

2008-03-23T22:13:00.002+02:00

Inimesi on huvitav jälgida ja just nii, et nad sind ei märka, kuid ka siis kui märkavad on neid huvitav jälgida. Samuti on huvitav vaadata mis reaktsioone sa ise teistes põhjustad, viimasel ajal olen tähele pannud, et kui inimesed mull pilgu viskavad siis viskavad nad mulle teisegi pilgu ja vaatavad... SAAPAID :D, kuna ma sügisel tagi jope vastu vahetasin siis pealtnäha olen ma nüüd tavaline keskmine riietuv indiviid, küll mustad, aga mustas käivad paljud, tagiga olin ma ilmselt tavaline hevikas ja seda nähti juba esimese pilgu pealeviskamisega, nüüd näin alguses tavalisena ja siis... saapad rikuvad pildi ära, igastahes naljakas on sellist reaktsiooni näha.
Istusin bussis ühe turske tüübi kõrval, võib tegelt paks öelda, sest paks ta oli, ning mõtlesin, et ma pole kordagi kakelnud (miks see meenus oli ka see, et mitmetel vaateväljas olevatel meestel olid näos armid, kas just kaklemisest, aga see just mõtte sellele viis) ning siis arutlesin veits miks see nii on, kuna ma pole kunagi heidik olnud koolis, hea õpilane ja samas suur õpilane, keegi suht ei kiusanud, kui mõned erandid välja arvata, ilmselt mu kogu ongi "süüdi" selles, et ma kakelnud pole ning mu ilmes ka ilmselt, paljud kes mind võõras seltskonnas üksi näevad võivad mind täiesti vabalt kurjaks pidada, paneb kartma ja ongi hea, täidab eesmärgi hästi, samas on ka miinus muidugi, võib peletada meeldivaid tutvusi eemale, aga kuna mind uued tutvused pole eriti kunagi huvitanud siis jätab see fakt külmaks. Aga kokkuvõtteks... hea on olla puhas armidest, eriti kaklusarmidest... võitlusarmid ei anna minu arust mehele mitte kui midagi juurde, paljude arust küll annavad, aga minu arust on arm ju nõrkuse märk just, nõrk laskub võitlusse, tugev suudab võitlust vältida ja astub võitlusse siis kui suurt muud võimalust pole. Loll läheb pea ees võitlusse, tark üritab võitlusse üldse mitte laskuda.

Emo jms

2008-03-22T23:06:00.002+02:00

Eelmine nädal olid mul siis paar päeva "päevad", mitte küll nii nagu South Park'is poistel, aga päevad ses mõttes, et olin mõne päeva emom kui tavaliselt. Juhtub nii iga kuu korra või ei teagi täpselt mis aja tagant.
Nahk on imelik, iga nädalavahetus läheb kodus millegipärast hullemaks, Tallinnas läheb tagasi normaalseks, ei saa aru milles asi on. Muidu kreemitamine ja uus pesuvahend on naha paremaks küll teinud, sellist kuivust ja kestendamist enam pole eriti, suudaks mitte sügada ja näppida olekski korras, aga vat ei suuda eriti hästi, enam-vähem piisavalt, aga siiski peaks vähem sügama-näppima. Paras liha eiramise katse.
Tibu tuli täna neljapäeval, vaatasime mingi räige hentai (märksõnad: scat, bondage jne) või mis iganes selle õige žanr on lõpuni, tegelt jäi viimane osa vaatamata, sest sel polnud subtiitreid, päris rõve ja naljakas samal ajal. South Parki vaatasime ka muidugi, Cartman on krdi geniaalne tegelaskuju ikka:D
Saime mehhatroonika projekti ka see nädal põmst valmis, kuid just nüüd avaldus suur probleem, mida me ilmselt lahendada ei suudagi, aga arvestatav tulemus on siiski käes, asi töötab ja põhimõtteliselt on seda võimalik ka kasutada kuigi seda "nõksutamist" ei tohiks tegelt olla.
Mu kallis on krdima kallis, imelik võib-olla öelda, aga ta on nii kickass, et kole:D Ta on krdima vaba oma suhtumises ja ei pelga millestki rääkida, nagu ka mina, sellepärast me kokku ka sobime ilmselt, igatpidi nunnu ja lahe indiviid, mõlemad oleme küll parajad põikpead ja tekitame probleeme seetõttu, aga suudame siiski arusaamatused kiiresti ületada ja üksteist mõista hästi. I'm sweet and she is sweet and we're both kickass;)

2 nädalat vaikust - ülbe

2008-03-06T22:22:00.002+02:00

Krdi jan, tuleb mölisema, et ma olen virtuaalteemas ülbe, krt vaadaku ennast, tal on parasjagu "Jasoni kompleks" küljes ehkki erinevalt Jasonist räägib jM kõik virtuaalis üle, ülbik missugune, ning siis on vaja minu ja Kuradiga tulla vinguma (eelkõige ikka minuga, sest tema arust olen ma selle just Kuradilt külge saanud ja seega "uuem" vinguja, kergem ju külge hakata), et me oleme sarkastilised, närime tähti ja ei talu lollusi ehk oleme ülbikud, eelkõige mälisetakse muidugi eelpoolnimetatud põhjusel minuga. "Õpi viisakust!" - nahhui ma suudan igas situatsioonis viisakas olla kui vaja, see, et ma tögan inimesi jutukas (eneseirooniaga küll alati, millest jah, täitsa võimalik, enamus või paljud ei pruugi aru saada), kui inimene ei suuda sarkastilisusega ja/või iroonia-tögamisega hakkama saada siis on ta sotsiaalselt kerge hälvik. Aga krdile jan.
Käisime tibuga täna poes särki otsimas, ei leidnud, viimased kuu aega pole ühtegi tugevamat tüli olla, eile tahtis vägisi üles tulla, kuna tibu oli tujutu, kuid enam-vähem (peaaegu) suutsin asjad ohjes hoida, mingit räiget tüli igastahes ei tulnud, mis tavaliselt oli enamasti igakordne asi, kui tibu tujutu oli, või no nii hull päris ka polnud, aga suur tüli kippus küll tulema sellises olukorras. Aga viimane kuu (vist) on äärmiselt meeldivalt läinud, tuju on mõlemal suht hea olnud ja mingeid solvumisi pole toimunud. Homme tuleb taas siia, vaatame uut Omen'it ja Vidocq'i ka vast (kui kohale jõuab) ja vb ka I am Legend'it.
Okei... aitab.

17 päeva vaikust...

2008-02-21T21:21:00.003+02:00

Jah, just nii palju on möödunud viimasest postitusest. Vahepeal on muidugi nii mõndagi juhtunud, küll mitte midagi märkimisväärset, asjad on tiksunud omasoodu täitsa korralikult. Koolis käimine sujub võrdlemisi hästi. Kõik sujub suht hästi. AInult üks konstantne segav faktor on - pidev väsimus, magan küll sisuliselt igal öösel normaalselt ja 8 tundi ka vähemalt tavaliselt, ei vähkre voodis, ei ärka keset ööd üles, aga ikkagi olen järgmine päev väsinud, näikse, et asi on tingitud talve puudumisest ehk loodus mängib bioloogilise kellaga, ütleb, et on juba kevadväsimus, aga tegelt pole kevadest haisugi - kuigi tegelt on küll, seda nn kevadHAISU tundsin eelmine nädalavahetus, linnud on ka järsku aktiivseks läinud, varem polnud neid nähagi, täna oli Pärnus bussijaamas bussi oodates vist mingi 5 erinevat linnuliiki vaateväljas. Asjad muutuvad, ka loodus, inimene peab ka muutuma või sureb, nii lihtne see ongi. Aga kas mõtlev loom oskab seda nii lihtsalt ka aktsepteerida, ei paista oskavat, küll pannakse oskama millalgi. Tibu ärritus mu jutu peale, kuigi rääkisin täitsa tavalist juttu, tal vahel on sellised "tujud" - vale sõna küll selle kohta, aga noh ikka juhtub, las ta olla üksi rahulikult siis, küll räägime jälle. Loll ju sundida ennast peale sellises olukorras, räägime niigi piisavalt, üks õhtupoolik mitte rääkida ei muuda midagi. Mortiis käib... Nüüd Skyclad. Hakkangi nüüd mussi sorteerima. ... Mis muudab mind satanistiks? Miks eeldatakse, et satanisti teinepool peaks ka satanist olema? Retoorilised küsimused... mitte.

Hmm...

2008-02-04T13:10:00.000+02:00

Eile oli MVO koosolek, kerkis üles palju teemasid, arutelu on väga suur, mis on väga positiivne, koorus välja uusi ideid ja vanu ideid sai üle vaadatud.
Tibuga on raske, tal on kuidas seda nimetadagi - pohhuismi sündroom, eriti polegi see viimasel ajal häirinud, kuid piisab sellest, et mul on ükskõik või käitun nii, et mul on ükskõik ja tüli on majas, üldiselt tibu ei suuda kriitikat kuulata, ei teagi miks, küll ta millalgi selle ka ära õpib, valusa vastu näppe saamise kogemuse läbi ilmselt, praegu on pisut veel probleeme sellega, kuid ei midagi hullu, aga no mida mul oodata oli kui tähtkujult kaljukitsega end sidusin:D parajat põikpead ikka, ega ma ise olen ka paras nuhtlus ja põikpea ning võin ikka väga kõvasti närvidele käia, nii et - paras paar;)
Nüüd keskkonnakaitse harjutustundi ja siis veel keskkonnakaitse loengusse ka.

Vabam...

2008-02-01T14:46:00.000+02:00

Kõik lahenes ikkagi hästi, mis on äärmiselt meeldiv ning samas on äärmiselt ebameeldiv, et midagi taolist jälle juhtus, aga õhustik muutus kuidagi sunnitumaks ja vabamaks, just minu poolt siis, mitte et mul oleks raske tibuga suhelda olnud, aga ma kippusin teatud põhjustel oma sõnu ja tegusid piinlikult valima, et mitte möliseda saada. Praegu ütlen nagu on, säilitades ratsionaalsuse ja mitte asju üle pingutades, ühesõnaga ei lase ennast närvi ajada. Tibu on varsti siin ka.
Mehhatroonika projekt kujuneb huvitavaks, sest läheb vaja just neid oskusi - programmeerimist - mida mul kõige rohkem vajaka on, eks näis, vähemalt ei pea üks tegema, kolm pead on ikkagi kolm pead.

Ptui...

2008-01-30T14:24:00.000+02:00

Eile õhtul oli jälle tõsine intsident tibuga, magada polegi sittagi saanud seetõttu, kuidas krt inimesed ütlevad üht ja mõtlevad teist, kuidas ma saan suhelda kui ei öelda mida mõeldakse, kui tehakse midagi hoopis risti vastupidist sellele, mida tegelt tahetakse teha. Teod ja sõnad räägivad mitte mõtted, ma pole hiromantik, et suudan teada mida mõeldakse, jah, osaliselt oskab seda iga inimene, kuid miks peab seda siis eraldi tahtma kui lihtsam on öelda otse välja? ei juleta? ei taheta? karistatakse? - seni kuni ma selgelt ei tea kuidas asi on ehk siis pole konkreetselt midagi mis reaalselt on inimese enda mõttes öeldud-tehtud, siis on mul täielik õigus tõlgendada asju nii nagu neid välja öeldakse-kuidas tehakse. Miks on vaja asju keerulisemaks muuta kui kordades lihtsam on otse välja öelda, mida indiviid mõtleb. On vaja teadmatusest ja keerutamisest-valetamisest-vastupidikäitumisest tekitada probleeme? Üks väike kinnitus a la "aga see pole nii" vms on täiesti piisav, aga ei, ikka on vaja päevadepikkusi kannatusi vastaspoolele põhjustada isegi kui vastaspoolt armastatakse. Inimesed, rohkem oma mõtete selget väljendamist! hoiab enda ja kõik lähikondsed tervena.
Mehhatroonik - projekt on päris hull asi, eriti kuna teema millega tegelema peame on raske, nõuab programmeerimist:D käsitsijuhitava pingi muutmine CNC pingiks, meie peame siis saama asja nii tööle, et kontroller mõistab sisestatud CAM mudelit.

4.0

2008-01-29T20:56:00.000+02:00

Sain siis lõpuks soojustehnika eksami hinde teada, esimesel korral ebaõnnestus, teisel korral sain nelja, VÄGA HEA, sõna otseses mõttes;) Kokkuvõttes siis tuli semestri keskmiseks hindeks 4.0, kolm ainet tegin küll kuuest ära, aga siiski võib rahul olla, ülejäänud kolm lükkusid järgmisse aastasse.
Kodune rinne on huvitavaks muutunud viimasel ajal, niipea kui ma oma mölina "juhtpositsiooni" ära andsin, tekkisid kohe uued "juhid". Igastahes huvitavad ajad on. Hakkavad asjad võib-olla normaalsesse suhtlusse loksuma. Parem oleks, kõrini senisest "korraldusest" suht.
Ruta käskis endast rääkida:D No ma siis räägin, viimastel nädalatel on võrdlemisi hästi läinud, rahulikult ja mõnusalt, küll paar sitemat juhtumit on olnud, kuid siiski märksa positiivsem foon kui mõned eelmised kuud just siis minu poolt, tibu poolt pole põmst muutusi olnud, sest seda polegi vaja olnud.
Uus semester hakkas ka pihta ja ained on võrdlemisi läbinäritavad, enamus küll üldained, eks näis mida mehhatroonika projekt endast kujutab. Tunniplaan on ka hea, reede vaba, saab juba neljapäeval koju minna sel semestril, poole semestri pealt muutub neljapäev ka veel vabaks, peaks nagu viimane semester olema ka ju, aga nihhujaa oli vaja laiska panna vahepeal:D
Tibuga on krdima hea olla, ka niisama kaisus vedeledes, mida me ka enamasti teeme koos olles. Igastahes Ruta on minu nunnu ilus tibu:*

Viirus

2008-01-15T23:37:00.000+02:00

Jälle oli tüli täna, katku ja siis hiljem viirusete ning bakterite kohta, nagu ikka suutsin ma tibu närvi ajada sellega, kuigi mul oli osaliselt õigus ning viiruste ja bakterite osas eksis tibu täielikult, ma ei mõista miks ta niimoodi põlema läheb vaidluste ajal, ta väidab, et ma pean oma teadmisi alati õigeteks ja teda ei usu ning vaidlen vastu kogu aeg, AGA ma ei pea kunagi oma teadmisi õigeteks, ma räägin selle põhjal, mida ma tean ning eksin ka selle käigus, täna uurisin näiteks mingi 3-4 kohast, et teada saada kas äkki tõesti viirused on ka bakterid, ei leidnud küll ühtegi veenvat tõendit, ainuke asi, mis leidsin oli, et põmst esineb teatud bakterite käitumisel ja viiruste käitumisel väikseid sarnasusi, aga kokkuvõttes VIIRUSED EI OLE BAKTERID, kooliajast nagu see isegi suht selgelt meeles, et see pole nii.
Täiesti imelik, kuivõrd võivad võrdlemisi väikesed erinevused inimese suhtluses põhjustada intensiivse ja vaba suhtlemise puhul pidevaid probleeme.
Soojuse eksami sain nulli, homme uuesti õppima hakkama ja järgmine nädal uus üritus, ega tundsin ise ka, et ebaõnnestus, liiga palju asju läks sassi ja ei meenunud.
Imelik, mida tugevamini inimest armastada seda tugevamad on vihapursked selle inimese suhtes, aga samas nii loogiline... võõrastest inimestest on ju ükskõik, aga kes ikka südame alla poeb... sellel on suur mõjuvõim.

Vabadus

2008-01-14T23:50:00.000+02:00

ALustuseks... soojustehnika eksam läks suht sitasti, oleks pidanud laupäeval üle lugema ikkagi kõik, mitte niivõrd et poleks osanud, aga asjad läksid sassi ja täpsus kannatas kõvast.
Suhted on huvitavad asjad, eelkõige armastusel põhinevad suhted, ma ei mõtle mingeid sõbra, vanema-lapse vms vaid naise ja mehe vahelist armastust, see on sisuliselt suhe, mis selgelt toob välja inimese leplikkuse, see näitab kui väga on inimesed võimelised (enamasti puhtal verbaalselt tasandil) tegema järeleandmisi teisele inimesele, ja nagu jutukas jM ütles, tehakse seda ikka vääääga palju teinekord selle nimel, et suhe püsiks, igaühel on omad piirid öeldakse, kas ikka on? mingi dokut nägin hiljuti, kus oli sellest vanglast, kus iraaklasi hoiti ja mis alandusi siis teht, ning mis selgus, erinevalt USA sõjaväe väitest, ettegemist on mõne "bad apple'iga õunakuhjas" siis tegelikult tingis sellise käitumise olukord, väga paljud poleks julenud sellele vastu astuda, oli antud käsk vangid mistahes moodustel rääkima panna ja ilmselt seda tehtigi, seal näitas ka mingit 70ndate eksperimenti, kus grupp igati tavalisis inimesi jagati võrdselt vangideks ja vangivalvuriteks, alguses oli asi nali kõigile, aga mida edasi aega läks seda enam oligi tegu tõeliste vangide ja vangivalvuritega, situatsioon tingib käitumise, väga vähesed suudavad seda mitte teha, võim hakkab pähe nagu öeldakse.
Vabadus... mõtlesin siin, tibu kuulas raadi kahte veebist ja siis tuli kozy saade ja peale seda tramm ja buss, ning jõudsin järeldusele, et lai silmaring on vabadus, kitsa silmaringiga inimene on oma rumaluse ori, ta ei saa kunagi vabaks saadagi. Ei nõustu väitega, et "ignorance is bliss" või " teadmine võtab vabaduse", teadmised-tõde on vabadus... selle puhtaimal kujul, jahuda mingist, et riik ahistab ja seadused ei lase vabad olla, on absurd, samuti pole inimese füüsiline keha vangla, see näiliselt nõrk ja väeti kest on võimeline ikkagi väääga paljuks kui ülemine korrus vaevub seda vaid tegema, nii lihtne see ongi..
Tibuga sai hiljuti mitmed asjad selgeks räägitud, eelkõige meie suhtlemise eripärade vastuolud, lahe kuivõrd probleemi teadvustamine võib asjale kaas aidata. Kokkuvõtteks ütleks, et inimesed suhelge oma kõige lähedasemaga, nii on kõik korras ja probleeme sünnib vähe.
Kiisu hüppas sülle just:D esimene toakass meil, aga nüüd magama.