22. aprill 2013

Seal, kus asuvad gummod

Kuna lubasin siis here it goes.

Gummo - 1997. aasta film, millel on huvitav soundtrack - näiteks on seal Burzum'i Rundgang um die Transzendentale Säule der Singularität esindatud, mis on ka põhjus, miks ma seda filmi üldse vaatasin. Film ise portreteerib white trash'i eluolu päris võikalt. Üks neist filmidest, mille vaatamine ei ole nauditav, kuid vaatamiselamust olematuks ikkagi ei muudaks. Kes kassidele aiai tegemist näha ei taha, peab kõrvale vaatama.

Where the wild things are - Maurice Sendak'i (lühi)jutu ekraniseering. Mõjub ilmselt kurvatoonilisemalt kui esialgne jutustus (kuigi ise pole seda juttu lugenud). Paras doos lapsikust (tegu lastejutuga) ja rõõmu mahub ekraniseeringusse, kuid ka suur doos melanhoolsust ja kurvameelsust - mis on seotud paraja koguse metsikusega. Metsikusega, mida on meis kõigis ja mida igaüks meist kontrollib erinevalt, kui kontrollib. Peategelasel ongi selle kontrolliga raskusi. Ei ole lastefilm, kuigi aines on vastav. Võimalik, et film räägib laste ja täiskasvanutega erinevates keeltes. Aga just see eristabki jutustusi headest jutustustest.