1. juuni 2013

Minetatud oskused

Ma olen minetanud oskuse kirjutada siia. Seda on näha olnud juba pikemat aega. Ja mitte ainult siia. Pikemate sisu kandvate kirjatükkide tegemine on harulduseks muutunud.

Vahepealsed mõningased "meeleolud" panid mind kahtlema kas ma väärin kandma satanisti nimetust - minu definitsioonikohast satanisti nimetust. Tolle meeleolu nimi on vist masendus, depressioon, läbipõlemine või mõned muud ilusad sõnad.

Kooliga tegin mikrosammu edasi, ei saagi enam korrutada mitmeid aastaid olnud seisus, kus teha kaks ainet ja lõputöö. Nüüd on teha vaid üks aine ja lõputöö. Kuigi lubadus sai antud sel semestril kriips alla tõmmata. Vabandan.

Huvitav aasta, ääretult. Ma olen kasvanud selle ajaga omajagu. Kuigi samas tundub kõik kui üks suur paigalseis. Eks aeg toob selguse. Ehk siis küll lõpptulemused annavad hinnangu teel oldud ajale.

Kiikasin tsikleid mõned päevad tagasi, vaatasin ka autokoolide kursuste algusaegu, tahtmine A-kat ära teha.

Kuradi duubel

The Devil's Double - on Latif Yahia autobiograafial põhinev film, mis räägib Saddam Husseini pojast Udayst - psühhopaadist, kes tänu oma isa võimulolekule saab teha mida tahes - ta on puutumatu. Uday "hangib" endale teisiku - Latifi, teisik oli ka Saddamil endal. Näitlejatöö on tugev, Hollywoodlikke liialdusi ei leia (pole ka mingi suure filmikompanii looming), osad stseenid on korralikult võikad. Lugu ise on usutav ja filmi direktori sõnutsi eelkõige kriitika mistahes autokraatsele või diktaatorlikule võimukorrale.

22. aprill 2013

Seal, kus asuvad gummod

Kuna lubasin siis here it goes.

Gummo - 1997. aasta film, millel on huvitav soundtrack - näiteks on seal Burzum'i Rundgang um die Transzendentale Säule der Singularität esindatud, mis on ka põhjus, miks ma seda filmi üldse vaatasin. Film ise portreteerib white trash'i eluolu päris võikalt. Üks neist filmidest, mille vaatamine ei ole nauditav, kuid vaatamiselamust olematuks ikkagi ei muudaks. Kes kassidele aiai tegemist näha ei taha, peab kõrvale vaatama.

Where the wild things are - Maurice Sendak'i (lühi)jutu ekraniseering. Mõjub ilmselt kurvatoonilisemalt kui esialgne jutustus (kuigi ise pole seda juttu lugenud). Paras doos lapsikust (tegu lastejutuga) ja rõõmu mahub ekraniseeringusse, kuid ka suur doos melanhoolsust ja kurvameelsust - mis on seotud paraja koguse metsikusega. Metsikusega, mida on meis kõigis ja mida igaüks meist kontrollib erinevalt, kui kontrollib. Peategelasel ongi selle kontrolliga raskusi. Ei ole lastefilm, kuigi aines on vastav. Võimalik, et film räägib laste ja täiskasvanutega erinevates keeltes. Aga just see eristabki jutustusi headest jutustustest.