10. aprill 2011

Rusuv

Mind kostitati viimase seitsme päeva jooksul äraütlemata frustreeriva ja rusuva nädalaga. Öelda, et kostitati, on isegi liialdus. Ma usun, et ma kostitasin ennast sellega ise, tuleb ju väikest masohhisti endas aeg-ajalt väetada. Närbub teine veel ja saab otsa. Ma ei kavatse detailidesse laskuda, ei taha, ei ole vajalik. Õnneks suutsin täna taas pisutki reele tagasi ennast sättida, mis siis, et lund praktiliselt enam pole. Ma taasavastasin jällegi, et mu kirjakunstioskus on parem kui sõnaoskus, ma ei oska panna sõnu hapnikurikkas keskkonnas samaväärsel tasemel kõlama võrreldes ajuolluses kirgastumisega. See on minu nõrk koht, suhtlust puudutab Achilleuse kand. Ma olen seoses selle nädala olukordadega kirjutan keskmisest palju rohkem. Agressiivselt, napsuselt, vihaselt, tuliselt, siiralt, ülekohtuselt, objektiivselt, subjektiivselt, kõhklevalt. Ma olen hakanud mõistma mida mu iroonitsemine ja sarkastilisus sisimas võib kanda.

Ning mis kõige tähtsam, ma avastasin, et rekursiivset koodi ei annagi Scratchis kirjutada. Woe on me. :P