10. jaanuar 2011

Virisen

Mul ei ole põhjust viriseda. Mulle meeldib mu töö, minu ümber on palju inimesi, kellega on hea ja huvitav suhelda, eripalgelisi, eriilmelisi, kes ajavad naerma, ajavad vihale. Teatud aspektides siiski on vajakajäämisi, kuigi mitte täielikke, aga isegi see ei ole meeletult häiriv, kuigi ajuti lööb välja. Mind ei häiri tööl tekkivad probleemid, ma ei ole õhtul närviline peale pingelist tööpäeva, närvitsemine ja vihastamine pole tulemuslikud, ma vihastan kiirelt ja lühiajaliselt ning tegutsen edasi. Ma olen mõnda aega juba mõistnud, et ma olen stoik, vähemalt suurema osa ajast - kõigutamatu, alati kergelt lõbusas tujus, ei pendelda emotsiooniredelil eriti. Mulle see sobib. Ma ei tõmba ennast töö pärast pooleks, ei võta tööd koju kaasa, kuigi nüüd olen juba kaks korda nädalavahetusel tööl käinud. Huvitegevusi võiks juurde otsida. Austriasuusatripiks peaks valmistuma hakkama, kevadel tuleb koolile kriips alla tõmmata (huvitav kui palju ma seda korranud olen viimaste aastate jooksul? vähemalt ei ole käega löönud). Kiiremad ajad, aga mitte kiired, on ees. Peaks haikusid taas aktiivsemalt kirjutama. Mõnus hetkeemotsiooni kindla vormi järgi väljendamine, kindlasse vormi valamine. Tundevalu, valu kui valand, valamisprotsessi lõpp-produkt.

7. jaanuar 2011

..

Sa oled mu Achilleuse kand..