2. august 2010

Edasi

Ma pean oma prioriteedid, oma eesmärgid, üle vaatama ja tegema vastavad parendused, mulle näib, et ma ei kasuta oma võimekust (potentsiaalset [näilist?] võimekust?) piisavalt. See on too inspiratiivne ergutuskõne iseendale. Küsimus ei ole selles, et ma oleks rahulolematu praeguse olukorraga, mõni aeg tagasi tabades ennast mõttes, et emotsionaalselt tundub asi soojas kohas olevat, meenutasin vaid ca pooleaastatagust aega ja rahunesin sedamaid. Hinnata praegust, aga murda raame ja areneneda ning kasvada edasi on mu tahe. Kas on mu jalad kerkimas maapinnast, et ma selliseid sõnu ritta sean? Kas on see mööduv nähtus ja edaspidi käega nagunii ma löön? Seda näha ei taha ma. Seda ma EI näe. Ma hakkasin hiljuti haikude vormis oma mõtteid kirja panema, võrratult amüsantne on omada vormi mõtete mahutamiseks. Sel viisil keskenduvad ja valmivad mõtted erksamal ja tugevamal moel, tavalise riburadapidi sõnade üksteise järele seadmisega ei taha mitte võrreldagi. Vorm röövib, aga vorm loob ka plahvatuslikke lisavõimalusi. Anna inimesele kuupmeetrine ruum oma mõtete järgi sisustamiseks või anna terve saal, tulemus on reeglina esmamainitu puhul eeskujulikum, ma arvan.
Teadus on äge või sõnastame teisiti, inimese järjest laienev arusaamisvõime universumis toimuvast.
Inimeste iseenda käitumise analüüsimisvõime (kui seda inimesel on) on überpositiivne, kuigi see võtab toda spontaansuse maagiat kergelt ära, muudab see toimimise kordades paremaks.