Adapter

Veider on viibida sarnases, kuid samas siiski omajagu erinevas keskkonnas. Kohas, kus sa sulandud kultuuri, aga tegelikult sa oled seal siiski võõrelement. Nähtamatu võõrelement ning see on huvitav, olla võõras kohas ja mitte ennast välja anda, vist (@ mitte välja anda).
Ma olen "kohutav" kohaneja, ma põen ette ära lühiajaliselt ja olukorras olles ei teki mingit segadust, veel vähem paanikat. Kohanemisraskused ei ole mulle, mind ei löö endast välja muudatused, spontaansed juhtumised, misiganes. I'm almighty. :D Well, not actually, but still. :P Kas see on selgrootus? Kas see on elementaarne evolutsiooniline kasulik nähe? On's mul sellest ikkagi kasu? Kas ma võin ennast kaotada olles hea kohanemisvõimega? Ei. Muutused on elementaarsed, me muutume kogu aeg, me kohaneme, me areneme, me sureme. Me oleme täna need, kes me ei ole ei homme ega eile. Sest me pole seda juba puhtfüüsikaliselt. Edasised järeldused tehke ise.
Ma olen liiga külma kõhuga, ükskõikne, liiga tasakaalukas, paras stoik, mis on nii hea kui ka halb, aga heitun ma aeg-ajalt siiski kohutavalt kergelt.
Kaia Grete, sina oled too impulss, miks ma kirjutasin, nagu näha on lehtstantspingid mult tõepoolest mõistust röövimas, tuleb võõrutusravile kiiremas korras minna. Lähen kokaiinile üle parem, jääb vähemalt terve mõistus alles.
Spontaansus on ilus asi, enese vaba väljendamine samuti, väheste arvamusest hoolimine niisamuti.
Inimesed virisevad liiga palju ja ei julge oma arvamust teiste kohta neile näkku öelda. Ma kuulutan ennast sellest probleemist vabaks ja kavatsen luua enda ümber sellise käitumise keelutsooni. :D Muidugi võiks endale teadvustada, et see on kurvalt lõppev ettevõtmine, aga milleks!
Piisab.