20. veebruar 2010

Suckity

Ma ei julge siinseid vanemaid postitusi lugedagi, millalgi sai sirvitud ja väga huvitavad lõigud jäid silma, kuidas on oma sõnu lõbusalt murtud ning kuidas aja möödudes hinnang asjadele kipub muutuma. Mingi hetk võiks tegelikult läbi lugeda, saaks tõestusmaterjali teatud käitumuslike korrektuuride tegemiseks ilmselt ja kinnitust, et teatud valdkondades pole mitte sittagi muutunud ja lasen ikka samas vanas vaimus edasi - niigi teadvustan seda mitmete kriitiliste valdkondade kohta.
Pealiskaudne on nii ilus olla, mulle üldiselt ei lähe teiste arvamus väga korda, aga samas ennast vähegi suuremas seltskonnas vabalt ei oska tunda, tegelikult täielikult vabalt tunnen end ainult üksi olles, aga selles valdkonnas toimuvad väiksed tipa-tapa sammud enda kõikjal vabalt tundmise poole. Milleks? Sest, et ma tahan nii!
Kurat, Vocis Ex Obscurum'isse peaks midagi ikka kirjutama, homme s.t. täna ette võtma. Koduka võiks ka pisut ajakohastada, eelmise aasta numbrid alles ees jms. :D
Ja õppida nado!
Sotsiaalset elu arendada võiks ka, laseks tähtkuju omadustel särada, aga noh jah, mõnevõrra keeruline, emotsionaalsed tõrked vms.
Ma olen olnud(?) püsimatu, aga nüüdseks on asi kujunenud vastupidiseks, ma olen kärsitu ja mitmetes aspektides liigagi järjepidev, debiilselt järjepidev, mõnes kohas kuluks kiire käegalöömine marjaks ära, aga lihtsam on ju olla kärsitu, ärritatud, segaduses. Way to go.
Keeli peaks juurde õppima, soome keelt ja vene keelt ilmselt saab vaikselt purssida töö juures.
Destiny is my bitch.
Suckity reals. ;)

12. veebruar 2010

Adapter

Veider on viibida sarnases, kuid samas siiski omajagu erinevas keskkonnas. Kohas, kus sa sulandud kultuuri, aga tegelikult sa oled seal siiski võõrelement. Nähtamatu võõrelement ning see on huvitav, olla võõras kohas ja mitte ennast välja anda, vist (@ mitte välja anda).
Ma olen "kohutav" kohaneja, ma põen ette ära lühiajaliselt ja olukorras olles ei teki mingit segadust, veel vähem paanikat. Kohanemisraskused ei ole mulle, mind ei löö endast välja muudatused, spontaansed juhtumised, misiganes. I'm almighty. :D Well, not actually, but still. :P Kas see on selgrootus? Kas see on elementaarne evolutsiooniline kasulik nähe? On's mul sellest ikkagi kasu? Kas ma võin ennast kaotada olles hea kohanemisvõimega? Ei. Muutused on elementaarsed, me muutume kogu aeg, me kohaneme, me areneme, me sureme. Me oleme täna need, kes me ei ole ei homme ega eile. Sest me pole seda juba puhtfüüsikaliselt. Edasised järeldused tehke ise.
Ma olen liiga külma kõhuga, ükskõikne, liiga tasakaalukas, paras stoik, mis on nii hea kui ka halb, aga heitun ma aeg-ajalt siiski kohutavalt kergelt.
Kaia Grete, sina oled too impulss, miks ma kirjutasin, nagu näha on lehtstantspingid mult tõepoolest mõistust röövimas, tuleb võõrutusravile kiiremas korras minna. Lähen kokaiinile üle parem, jääb vähemalt terve mõistus alles.
Spontaansus on ilus asi, enese vaba väljendamine samuti, väheste arvamusest hoolimine niisamuti.
Inimesed virisevad liiga palju ja ei julge oma arvamust teiste kohta neile näkku öelda. Ma kuulutan ennast sellest probleemist vabaks ja kavatsen luua enda ümber sellise käitumise keelutsooni. :D Muidugi võiks endale teadvustada, et see on kurvalt lõppev ettevõtmine, aga milleks!
Piisab.