29. november 2009

Pro-Gress

Viimane postitus oli sisuliselt kuu aega tagasi. Nii mõndagi on ju toimunud, kuid ei ole olnud tahtmist neid kirja panna, osalt väsimusest, osalt paljudest lahtistest otstest.
Nüüdseks on siis põhimõtteliselt selge, et jaanuari algusest hakkan ma lõpuks ametlikult töötama, suurema tõenäosusega diilerina, mingi võimalus on säilinud, et ka koostootmijaama operaatorina. Viimane pakub rohkem huvi, on üpriski erialalähedane ning omab huvitavat ja ainulaadset 8-kuist koolitust enne reaalset tööle asumist. Koostootmisjaam on see "asi", mis toodab elektrit ja soojust. Soojustehnika kursuses oli neist ka põgusalt juttu, asja ilu seisneb selles, et võrreldes eraldiseisva elektrijaama ja soojusjaamaga on koostootmisjaam märksa kasumlikum nähtus, kasutegur on lihtsalt tükkmaad suurem. Fakt, et toormena kasutatakse teiste tööstusharude jääke, puidujääke ja turvast, muudab selle ametikoha minu kui rohelise maailmavaate pooldaja jaoks veelgi ahvatlevamaks. Diileritöö on ka üpris huvitav, küll rohkem käeosavuse teema tõttu, kliendifaktor ei ole just ahvatlev, aga huvitav ja arendav kogemus nii või naa.
Viimased 2 nädalat olengi siis käinud diileri väljaõppel. 11-12 inimesest jäin sõelale üpris kähku ja juba esimese nädala lõpus või teise nädala alguses sai selgeks, et selle töökoha olen endale kindlustanud, mängleva kergusega kui ülbe olla. :D Naljakas, et arvati, et olen enne ka žetoonidega või diileriteemaga tegelenud, töövõtted pidi sama loomulikult tulema kui elukutselistel diileritel, mina aga pole enne seda tööpakkumist kordagi kasiinoski käinud.
Koolirindel sai ka edasi mindud, käisin Tallinnas praktikume kaitsmas, paari nädala pärast samas aines eksam.
Vaikselt sai korteriotsinguid ka alustatud, esimene katse ei õnnestunud, järgmisel nädalal tuleb ilmselt teine katse.
Emotsionaalselt on olukord üpris stabiilne olnud. Igapäevane inimestega kokkupuutumine tuleb kasuks. K-ga õnneks vestlused taastusid, mille üle mul on loomulikult hea meel. Kuu aega pole teda küll näinud, kuid vestlused on toredad olnud, nagu alati. :P
Kerge edasi-edasi-edasi impulss on õhus, eneseinnustamisega ei teki väga probleeme enam, väsimus on küll suurenenud. Saabunud on enesetõestamisperiood ja oma elu alustamise etapp. Üksi olla ei ole küll mõnus, kuid valedel ajenditel sel lahinguväljal eriti ei kavatse tegutseda esialgu, silmad hoian lahti, aktiivset lahingutegevust alustada aga ei kavatse. On pakilisemaid eesmärke.
Ma ei oska ülevoolavalt või tugevalt rõõmus olla, ma võin agressiooni korral ikka korralikult vihastuda ja näo täis sõimata või midagi ära lõhkuda, aga sama tugevusega positiivset emotsiooni ei oska läbi elada. Tegelikult võiks seda osata. Väikseid edusamme selles suunas olen võib-olla isegi teinud, aga pikk maa on veel käia. Aga see teekond tasub ennast ära, ma usun.
Noorliikmetega sain ka eile kokku, peaks järgmine kord konkreetse kava tegema vast ikka ehk ette valmistama ennast:D, võimalik, et jääb mitmeks ajaks viimaseks selliseks kokkusaamiseks.
Unenäod on ilusad ja kohutavad asjad, kahe viimase öö unenägude märksõnad on olnud sõda ja armastus. Parajalt dualistlik järgnevus. Mõlemad unenäod olid emotsionaalselt tugevad ja raputasid omajagu.
Sellest piisab praeguseks.

2. november 2009

Nelikümmend

Veider nädal. Algus kõlab kuidagi jube sarnaselt eelmise postituse algusega, aga on ka põhjust. Süžeeliselt on mitmeid sarnasusi.
Halloween MVOkatega Tallinnas oli 5+, sisuliselt küll tühipaljas läbu, aga ka selliseid on vaja. Polegi enda liikmeksoleku ajal samaväärset üritust olnud.
Sel nädalal olin mingi aja Pärnus kuuel päeval nädalas. Kolmapäeval käisin GSMvalve stendimüügi konsultandi asjus töövestlusel, esmaspäeva õhtul saatsin elulookirjelduse, teisipäeval sain kõne. Pärnusse läksin juba teisipäeva õhtul põhjustades sellega ühele inimesele asjatult meelepaha ehk käitusin valesti seda käiku tehes. Reaktsioon oli ka muidugi paslik, kuigi see ei pruukinud olla tingitud ainult tollest valest käigust. Üleöö olin seega Pärnu lähedal, kolmapäeval käisin vestlusel, neljapäevaks määrati proovipäev, kolmapäeval siiberdasin K ja ta sõbrannaga veel linnas ringi, lõbus oli.
Läksin koju ning neljapäeva hommikul tagasi Pärnusse proovipäevale, ei saanud kontakte ning olin üpris laisk ja istusin tühja, aga iseenesest kui töö oleks teavitav ning pähemäärimise aspekti poleks siis oleks täitsa sobinud, kuigi selle, et seda tööd ei taha otsustasin alles pühapäeval ära (esmaspäeval tööl olles kolm kontakti oleks saanud, oleks tööle võetud). Otsustasin mitte üritadagi, leidsin, et see on ikka kuradi sitt variant, pähemäärimine ja väike palk on ikka niru mis niru. Otsin tööd edasi, aga katsun midagi erialast ikka leida.
Proovipäev läks siis mõõdukalt hästi, pisut üllataval kombel ei ole mul tegelikult raske luua võõraste inimestega kontakti, pädevus oli ka üllatavalt hea, olin pädevam vist kui teine müügikonsultant, kes seda tööd mõnda aega teinud on. Minu pluss seisnes ilmselt tehnilises taiplikkuses, mõned asjad olid paremini meeles ka.
Reedel läksin vaatama Pärnusse, et mis nüüd saab, aga GSMvalve kontor oli hoopis kinni. Põhjustasin K-le taas meelepaha järsu ilmumise tõttu, aga mõnevõrra leevendasin seda ehk tema asendamisega noortekas. Kuigi ei pruukinud. Kusjuures noorteka töö vist täitsa istuks mulle, sel päeval küll mingeid probleeme ei tekkinud ja johtuvalt soolistest iseärasustest oleks mul ilmselt lihtsam ennast ka kehtestada. Selle juurde käiv paberitöö on muidugi võõras ja ka sellekohast haridust pole mul muidugi karvavõrdki. Sellega sai siis ka reede läbi.
K tõrjuv ja okkaline meelemuutus(?) oli selleks ajaks vähemalt nädala juba tunda andnud. Laupäeval ütles ka välja, et keeldub olemast halb inimene edasi ehk meie vahel on kõik läbi (halb sõnastus, 'lähedane suhtlus läbi' on parem sõnatus). Eks ma aimasin ka loomulikult seda ning sellega oleks pidanud ka arvestama, sest korralikult koos polnud me juba augusti algusest peale. Lootsin liiga palju. Samas ei kahetse, et üritasin venitada asja nii kaua kui võimalik, ei olnud hiljem valusam loobuda (kui võõrutus- ja murdumishetk hiljem just ei tule). Aga viimase nädala enda käitumise peab küll hukka mõistma, eriti laupäevase-pühapäevase - võimalik, et kaotasin seetõttu ta ka sõbra või tuttavana ning kui see tõeks osutub siis sellest on äärmiselt kahju. :S
Laupäeva õhtul olime siis MVOkatega Buldogi pubis, minu üks plusse on, et ma ei keeldu üritustel osalemast ja ei nukrutse üritustel kui ka peaks olema selleks põhjuseid. Läksin siis üheksase bussi peale, mis Pärnusse läks teades, et mul pole mingi võimalust sealt edasi koju saada. Helistasin K-le kohale jõudes, et olen Pärnus ja tooksin talle raamatu ära, vastuseks sain, et sellega pole kiiret ning kriitikat, et mispärast ma Pärnusse tulin kui ma teadsin, et ma tema juures öömaja ei saa. Kõne lõppes. Hakkasin kodu poole jalutama ja mõne aja pärast saatsin sõnumi, millest tekkis mõneajaline sõnumivestlus. Võimalik, et haavasin teda nii mõnegi asjaga, parem oleks kui seda ei juhtunud. Mõtlematult ma muidugi midagi ei öelnud, tolles hetkes ma nii mõtlesingi, aga hetkeemotsioonid kipuvad olema jube subjektiivsed. Läksin tipa-tapa koju, millalgi Pärnu piiri ja Uulu risti vahel tuli idee K juurde minna, kuid tagasipööramise asemel läksin edasi ja keerasin 5 km peale Uulu risti sisuliselt tagasi Pärnu peale, selleks hetkeks oli läbitud 20 km jalgsi, 2 korda rohkem kui eelmises postituses kirjeldatud postituses ning villid olid juba jalgadele tekkinud, ees ootas veel samapalju. Vahepeal tekkis meeletu janu, vb mingil 25 km-l vms, seega jõin ühest kraavist vett, pisut kõdunemisprotsesside maiku oli juures, aga toimis ja siiamaani pole tüsistusi esinenud. :D Hämmastaval kombel oli ilm äärmisel soe, alles 4-5 km enne sihtkohta jõudmist läks külmaks, poole seitsmeks olin sihtkohas ja andsin sellest ka K-le märku, tüütasin mis tüütasin, ajasin sellega ta üles, kuid ta polnud koduski, väitsin, et ei lähe enne kuhugi kui temaga kokku pole saanud, peale lähedalolevas tanklas käimist muutsin seda kuni viimaks mõistsin, et selline käitumine on täitsa mööda, vabandasin sõnumiga ja jäin linnaliinibussi ootama. Selleks ajaks olid jalad juba päris valusad. Linnas olles ikka suht komberdasin. Koju jõudes magasin 3-4 tundi vist ja komberdasin välja ja toimetasin majapidamises. Päris jõhkrad villid sai ikka talla-alla tekitatud. mingi kolmnurksed 3-4 cm alus ja 2-3 cm kõrgus. Aga selle rumala jalutuskäiguga tahtsin ma ennast karistada enda saamatuse ja rumaluse pärast, aga nagu järjekordselt välja tuli siis mind on üpris võimatu karistada. Aga asjad ja prioriteedid loksusid küll paika.
Näiteks too töökoht, leidsin, et ei ole mingit mõtet meeleheitlikult üritada sinna saada, nigel palk ja ebameeldiv iseloomuga töö ikkagi, tagantjärgi võttes füüsiliselt oleks suht agoonia olnud seal nagunii villide ja valusate jalgadega olnud olla.
Teiseks, ma üritasin meeleheitlikult kodust minema saada, mis mulle kohale jõudis, probleemide eest ei põgeneta, need lahendatakse. Ja täna sai sellega ka juba vaikselt algust tehtud, väikestest asjadest.
Kolmandaks, kool, jube unarusse jäänud, kuigi vaikselt olen ühe ainega tegelenud. Ehk ainuke mõistlik eesmärk saab praegu olla just koolile kriipsu alla tõmbamine, kõige muuga võib ka vaikselt tegeleda, aga põhirõhk peab olema koolil. Kaua võib.
K suhtes muutusin ma viimasel nädalal debiilselt obsessiivseks, leidsin wikipediast nimetuse 'obsessive love' ja päris hurjutav oli lugeda ja tunda äratundmismasendust tatud aspektides, õnneks oli see viimase aja fenomen eelkõige, kuigi teatud seal kirjeldatud sümptomeid on põhiliselt peast käinud ka varem, polnud tegemist millegi märkimisväärsega. Ma olen pisut kontrollifriiklusele kalduv, ka suhetes, kuigi just K on too, kes mu sellest sisuliselt terveks ravis, kui viimase nädala ilmingud, mis pigem vastupidist kippusid hakkama tõestama, välja jätta.
Laupäeva-pühapäeva öösel sai siis läbitud jalgsi enam-vähem jutti 40 km, neli korda rohkem kui hiljuti, ajaliselt 7-8 tundi. Ülemisel korrusel aga sai läbitud ilmselt rohkem, sest saabus mingi meelerahu, midagi mida ma olin kaotamas eelneval nädalal ilmselgelt.
Ma soovin, et mu suhtlus K-ga jätkuks vähemalt vestluspartneritena, sest vestlemine on too aspekt, mida ma tema juures väga hindan. Kogu aeg on olnud millestki rääkida ja puudutatud on kõige erinevamaid teemasid, sünergia liik, mida ei teki just paljudel inimestel üksteisega suheldes võiks ilmselt surmani arutleda tundmata igavust. Et ehk jääb see kestma, laupäeval päeval enne kui Tallinna läksin oli ta sellega igastahes nõus, hilisemad minupoolsed ütlemised ja tegemised ehk ei muutnud seda arvamust igaveseks vastupidiseks. Eks aeg selgitab.
Mis siis edasi?
Magama. :D