24. oktoober 2009

Progress

Veider päev. Ärkasin hommikul nutumaik suus, paari tunni pärast olid päriselt pisarad silmas, seejärel jalutasin umbes 2 tundi (9-10 km sai vist läbitud) - nägin kopratammi ja kahte kitse, voolavat vett on ka mõnus vaadata. Koju jõudes käisin paari tunni pärast nätaki külili maha, õnneks õnnelikult, kuigi kukkusin metallkonstruktsioonile jõudmata reageerida.
Jalutamine mõjus tegelikult hästi, kuigi ma tean mis oleks paremini mõjunud, aga too variant oli kaugel, seega jäi ära ning ega koostöövalmidust sealtpoolt ka ei olnud tunda.
Kas ma murdusin? Nii tunda ei ole ju esimest korda, ainult, et põhjused olid teistsugused-segased(?), oli üldse põhjuseid? Ebameeldiv on too seotud käte tunne, kuhu ma ennast mänginud olen - võimetu edasi liikuma, aga kedagi teist peale enda ja oma laiskuse süüdistada ei saa/ei oleks mõistlik. Tuleks võtta antud olukorrast mis võtta annab, aga see ei ole kerge, raske on ennast panna tegutsema kui olukord, kus sa oled, on sulle vastumeelne. Äkki on see näiline takistus? Äkki on seda äärmiselt lihtne ületada... Ma tean, mida ma tahan, kuid kõik senised katsed seda saavutada on ebaõnnestunud, või õigemini on olnud valesti ajastatud ehk liiga hilja üritatud ellu viia.
Viriseda ei ole üldse asjalik. Arutleda asjade sisu, tähenduse ja tulemuste üle aga küll. Järeldus, ma tegelen eelpoolnimetatutest viimasega. :D
Vaatasin eile American Psycho't, rõve yuppieõhkkond, psühh ei kandnud ennast ka välja, väljaütlemised olid ajuti ebainimlikud (üliinimlikud?) ja tundetud, samas oli selline emo ja kahetses ning pillis. Minu silmis vastuolu.
Inimene kui liik on niivõrd hõivatud sellega, kus ta praegu on, jättes unarusse potentsiaali areneda, saada millekski enamaks kui inimene. Kas sellel planeedil oleme meie see liik, kes lõpetab ka oma eksistentsi ja saab külge nimetuse 'välja surnud', tundub, et nii see käibki viimasel ajal. Suurorganismid surevad välja, arenevad ainult mikroorganismid, bakterid ja viirused. Tagasi algusesse? Ehk inimkond ongi saavutanud oma evolutsioonilise tipu?
Ma jõudsin järeldusele, et ma pole ei introvert ega ekstravert. Introverdi kohta pidin ma liiga palju rääkima, ekstraverdi kohta aga liiga tasakaalukalt ja rahulikult kõnelema.

K on maagiline, ma leidsin, mida ma otsisin, vähemalt nii ma tunnen, ta on see, keda ma olen väärt, võimalik, et rohkemgi. Ei, ta ei ole ideaalne, ideaalsed on ainult ideaalid ise ideaali loojale. Aga suured takistused tuleb ületada, ma pole kindel kas ma saan sellega hakkama, kas me saame sellega hakkama. Aga ma tahan sellega hakkama saada, tahan õnnestuda, tahan, et mu talle ehmatavalt mõjunud ütlus lõpuks peaks siiski paika. Olen teadlik, et ma ei pruugi olla objektiivne, olen ju eksinud varem. Aga kuivõrd on valus haiget saada siis ma ei karda haiget saada niivõrd, et jätaks teekonna sellepärast katki. Minu jaoks on tähtis teekond, need head hetked, mis saab koos veedetud mitte potentsiaalne õnnetu lõpp (mis reeglina kipub tulema varem või hiljem). Ma ei kohe kindlasti heade isiksusomadustega, kuid mul on teatud lihtne reegel - see kõige lähedasem saab üle kullatud, tõde ei ole suhetest tähtsam, kui sa ei suuda tõde nii selgitada oma kõige lähedasemale, et see suhtele viga ei tee siis sa ei ole seda suhet väärt. Küsimus ei ole oma tõe tagaajamises, küsimus on pakkuda teisele parimat, areneda koos paremaks, lähedasemaks, täiuslikumaks, täiendada üksteist.

Peaks hakkama oma tekste peale kirjutamist üle lugema, aga ma pole seda teab mis ajast teinud. Ilmselt üpris loll komme.

10. oktoober 2009

Purgatoorium

Kuradi häirivalt lolli seisu olen ennast mänginud, pole suutnud koolile kriipsu alla tõmmata ega ka tööd leida. Ei istu kodune keskkond enam, talveperioodil on kõige hullem ka, sest (ilmselgelt) inimesed on rohkem tubastes tingimustes. Hügieeni eest hoolitsemise tingimused on samuti harjumatuks muutunud viimaste aastate elutingimuste tulemusel. Esmaspäeval käisin töövestlusel, närvi ei läinud, suutsin enam-vähem adekvaatseid vastuseid ka vist anda, kuid... pole millegi baasilt eriti hinnata, sest see oli mu esimene töövestlus. Töökoht on aga ideaalne, just täpselt see, mida tahaks teha, kui 8-5 tööaeg välja jätta tingimuste hulgast. Selle nädala olen siis puhtalt vastust oodanud sealt, täna tund enne tööpäeva lõppu saatsin meili nende HR managerile, tuli auto-reply, et ta pole kolmapäevast saadik kontoris olnud, just tema pidi nädala teises pooles vastama. :D
Sa oled kallis, ma loodan, et ma olen seda sulle piisava veenvusega tõestanud. Sa oled mind üllatanud, ma olen ennast üllatanud, ma korduvalt taban ennast mõttelt, et kas see on nüüd uni - sest ma ei ole enne nii käitunud ja tegutsenud, ehk on see lihtsalt minu potentsiaali väljakoorumine, teisisõnu - ehk ei ole ajutine. Keeruline. Kohe kindlasti on keeruline, kuid samas ka fulfilling, ülendav, täiustav, arendav, silmapiire avardav - ja mis peamine, oi kui hea. Ma tegelesin täna tükk aega ühe sinu enda kohta öeldud ütluse visuaalsesse vormi viimisega, mu tulemus lummas mind hiljem, sest selles leidus midagi, midagi taolist, mida võib-olla ainult mina suudan aduda, teiste jaoks võib see olla tühi.
Ma tahaks edasi minna mühinal, aga ei saa, veni nagu tatt. Karma kättemaks varasema laiskuse ja võimaluste käestlaskmise pärast? Usuks siis karmasse. Niisamahästi saab seda põhjendada palju veenvamalt põhjus-tagajärg seostega ehk ise olen (suures osas) ennast sellisesse puntki mänginud ja oma asi on nüüd siit edasi liikuda.
Ma avastasin, et mulle meeldib süüa teha, mitmete roogade (küll lihtsate) valmistamise viimasel ajal ära õppinud. Küsimus on lihtsalt initsiatiivi näitamises, pole kunagi kodus suurem asi söögitegija olnud, viimase 1,5 kuu vms jooksul aga olen korduvalt mitmete toidukordade valmimise eest puhtalt ise vastutanud. Areng, areng, areng.
Mee-le-tult oleks tahtnud sind viimastel päevadel näha, täna eriti.
Lugege raamatuid, korralikku tõlkekirjandust ja ka eestikeelset omakirjandust, võõrkeelset võib muidugi ka, mis kuradi eestlaste püsimajäämisest jms rääkida saab kui keskmise eestlase sõnavara on niivõrd kesine, ei osata elementaarsel tasemelgi ennast väljendada, mingit kuradi õigust pole sellistel rahvusel oma esindajate tõttu edasi püsida.
Lapsevanemaks saamiseks peaks olema eksam, nagu viimases "Rehabilitating Mr. Wiggles"-is - http://www.mrwiggleslovesyou.com/comics/rehab534.jpg.

Aitab, loen veidi Moby Dick'i ja siis teadagi mis.