31. märts 2009

"Morfoloogia"

Taas üks filmielamus juurde saadud, oli täitsa hea, kuigi häirisid ka paljud asjad, näiteks peategelase välja käidu mõte, et inimesed on tapjad ja kui nad vahele ei jääks siis nad tapaks keda iganes s.t. ilma põhjuseta. Ei saa kohe kuidagi sellega nõustuda. Lahkamiste näitamine oli üpris efektiivne, kuigi minus see mingit vastikustunnet ei tekita, reaalselt seal olles vb lõhnad keeraks kõhus sööki ringi, aga muidu vist pole probleemi, kuigi väga kindel selles ka muidugi pole. Süžee oli muidugi nagu oli, siuke püüdis pinget kiruvida jms, aga mitte väga õnnestunult, Gallo tegelaskuju polnud ka just väga veenev, kuidagi pisike tüüp ja jäi veenvusest puudu, ülepingutatud tundus pigem, natuke liiga ebarealistlik paljude tegelaste esitus siis. Tapmisviisid olid muidugi andekad, eesmärk oligi neil ju tappa nii, et tapmisviisi teised teada ei saaks, sellest tehti mäng, huvitav oleks teada kuivõrd need ka päriselt samamoodi toimiks või on seal ka vigu sees.

2008 Pathology

24. märts 2009

"Itk"

Käisin eile TTÜ kinos filmi vaatamas, filmi tutvustus polnud paljulubav ja kuigi tegu polnud päris tavalise draama-romanss-filmiga, oli ta ikkagi võrdlemisi keskpärane. Räägib loo vanaldasest õppejõust, kes on olnud väga paljudes suhetes oma elu jooksul, leiab järjekordse ohvri oma tudengite hulgast ja armub (esimest korda elus) jäägitult temasse, käitub nagu teismeline, kes on esimest korda armunud, armukadetseb ja teeb muid lollusi. Lõpuks on nii saamatu, et ei suuda minna neiu lõpupeole ja seetõttu jääb ka temast ilma. Aga ta ei saa temast üle. Lõpus peale mitmeaastast lahuolekut kohtuvad kui naine helistab. Ja nii edasi... Lõputiitrites avastasin, et see film oli tehtud Philip Rothi novelli põhjal, Rothilt olen ma üht raamatut lugenud, avameelse sisuga ja rääkis eelkõige seksiga seonduvast. Tagantjärgi mõeldes oli seda igati tunda ka selles filmis, õppejõud räägib oma mõtetes väga samas stiilis, otsekoheselt. Aga jällegi kogu see saamatus suhete tasandil ärritab mind tohutult. Valetatakse tühiste asjade pärast ja ei tulda vastu armastatule ja muud jura. Ülimalt debiilne, aga ju inimesed ongi sellised. Vastasel juhul ei leiaks see ju kõikjal nii palju kajastamist. Veel häiris muidugi ka see tüüpiline hollywoodi draama ülesehitus - kõik on hästi, mingi negatiiven litakas ja siis enam-vähem õnnelik lõpp. Kõik peakski nii lineaarselt käima? Tõus, mõõn ja taas üks väiksem tõus? Jah ja ei, minu arvates pole mõõnad nii drastilised ega tõusud nii positiivsed. Aga kokkuvõttes oli täitsa normaalne filmielamus, järgmisel nädalal on "õudukas", lähen seda ka kindlalt vaatama ja ilmselt teengi esmaspäevast TTÜ kinoõhtu.

2008 Elegy

17. märts 2009

"Liblikapiinaja"

Kuidas saab keegi võtta teiselt elusolendilt tolle tahte vastaselt vabaduse kui too elusolend pole midagi karistamisväärset korda saatnud. Veel enam, kui ollakse tollesse elusolendisse armunud, aga just sellest see raamat räägibki. Olles ise liblikapüüdja leiab peategelane suurima ja armastusväärseima isendi, keda oma kollektsiooni lisada, seekord on, aga selleks üks neiu, kellest peategelane ei tea tegelikult mitte midagi ja pole kordagi julgenud temaga suhelda. Võitnud suure summa raha hakkab ta varsti mõtlema neiu röövimisele ja teebki selle teoks. Järgneb vangistus, kus on mitmeid põgenemiskatseid ja lõpeb neiu surmaga... ei, teda ei tapeta, ta sureb kopsupõletikku, sest see kuradi saamatu peategelane ei suuda ennast isegi nii palju kokku võtta, et oma armastatu arsti juurde viia, kuigi ta seda üritab. Sellistele nagu see peategelane kuluks halastuslask ära, armastus ei ole vabandus või ettekääne röövimiseks, ammugi siis iseenda saamatus. Ei suudeta tunnetada mida ollakse väärt ja mida ei suudeta saavutada. Eriliselt madal enesehinnang peab ikka olema, et mitte üht korda proovidagi lihtsalt suhelda, kohe esimese asjana rööv. Fowles üritas edasi anda ideed, et maailm on haige. Ja see on õnnestunult välja kukkunud. Eriti häiriv oli lõpp. Juba leidis uue potentsiaalse röövi ohvri, samuti M-tähega algava nimega noore naise.
Aga kogu see äärmuslik masendumine, mida vangistatu koges, miks mul on tunne, et see on üle pakutud, kas ma ei suuda seda tunnetada ise kogemata, täitsa võimalik, et ei suudagi. Kas vangistus tõesti murrab nii äärmuslikult? Kindlasti oleneb ka siin inimesest, aga kui palju? Kui sotsiaalne ja vabadust ihkav üks inimene tõeliselt on? Füüsiliselt piiratud olemine mingis ruumis ei muuda ju inimest täielikult vangistatuks või on just füüsiline vabadus see, mida tegelikult mõeldakse vabaduse all? Et vaimse korruse vabadus on teisejärguline. Seotud on nad nagunii, aga kumb domineerib, kui neid termineid on üldse võimalik eraldi vaadelda.
Kokkuvõttes, 250 lehekülje võrra rikkam, uute ideede ja situatsioonide ja mõtete võrra rikkam. Sest lõpuks pole ju tähtis mis raamatut, filmi, muusikat või muud infot sa "salvestad", kui see sind mõtlema paneb siis on eesmärk täidetud. Sa oled rikkam.

John Fowles "Liblikapüüdja"

14. märts 2009

Igav

Peaks blogi distsiplineerima. Näiteks ühes postituses ühel kindlal teemal rääkima või siis vaadatud filmist või lõpetatud raamatust kirjutama. Oleks sisukam, huvitavam, pikem. Võib-olla isegi kirjandi-essee formaati selleks kasutama. Oleks arendavam kui postitused siiamaani. Eks näis. Järgmise filmi-raamatu vaadatud-loetud saan siis rakendan seda ideed, kuigi ka praegu sai ühe filmi vaatamine just lõpetatud, kuid hetkel pole tahtmist pikemalt kirjutada.

Sain õppetoetust vist, päris pro. Lugema. Imelik raamat on praegu käsil.

13. märts 2009

Tropp

Täielik häving... kui nii edasi läheb siis on mul varsti isiklik hate crew. Nuta ja naera korraga, päris korralikult masendav aga küll... Enesehinnang langeb kolinal, viimasel ajal nagunii hävinenud, enesehinnang - mis see veel on?

Tra küll... Fuck that shit. Raamatut lugema.

9. märts 2009

Barbar

Kohutavad on varased ärkamised, tekitavad väga tugeva loengutest-harjutustundidest puudumise tahte:D Aga üldiselt läheb siiamaani hästi, kuigi ma üha enam arvan, et lõputööd ei jõua sel semestril kirjutatud, aga jääks ainult lõputöö kirjutada siis pole üldse hullu, kuigi võiks üritada ikka ka see semester otsad päris kokku tõmmata. Peab ühe õppejõuga sel teemal kontakti võtma ja küsima mida ta soositaks. Plaa, ja praktika aruanne on ka vaja ära kirjutada, 2007. suvel praktikal viibimise kohta, paras mulli ajamine, sest konkreetseid detaile ei oska enam välja tuua, praktikapäevikut ka ei pidanud.
Kuna teatud inimest msn-is pole siis lähen magama, homme küll lühike aga see-eest varajane päev - kool 8:00-11:30, kaks praktikumi.

8. märts 2009

Topelt

Öeldakse, et topelt ei kärise, aga tundub, et käriseb ikka küll. Ja oi kui halvas kohas. Tavafüüsika reeglite alusel toimivas tõepoolest topelt ei kärise, aga kõikjal mujal on kõik võimalik. Ühe sõnaga on mul kerge emotsionaalne madalseis taas, nagu ikka aeg-ajalt. Temaatikat võib igaüks ise arvata. Lahendust pole, sest see emotsionaalne seis lahjeneb nagunii, nii nagu ka varem. Plahh, vähemalt on tegevust - kool ja sellega seonduv - vastasel juhul oleks paras agoonia.

5. märts 2009

Muusika

Mu muusikamaitse on viimase 3-4 aasta jooksul ikka tohutult laienenud ja avardunud, samas on ka jäänud osati täpselt samasuguseks nagu kogu aeg. Aga eks see käib indiviid olemise ja arenemise juurde ilmselgelt, inimene muutub ju iga päev mingil määral - kas nimetada seda täiustumiseks või millekski muuks on maitse asi, kuid tõsiasi on, et muututakse iga hetkega, muidugi jääb mingi tuum, nimetame seda iseloomuks või milleks iganes, mis tegelikult takistab muutumast, vastujõud muutumisele, mis võib olla nii hea kui halb, kuidas kumbki variant avaldub, seda mõistab vast igaüks. Muusika on huvitav meedium, ta tõmbab vist kõige kergemini kaasa üldse, hääled on ju ka looduse loomulik seisund, loodus musitseerib ja kuna inimene on osa loodusest siis meeldib inimesele ka muusika. Üha enam on teatud karakteristikud ennast selgemalt tunda andnud mu muusikamaitse juures, need on - agressiivsus, energia, sõnum (sügav selge inimühiskonnas aktiivne sõnum). Need kolm näitajat määravadki muusika, mis mulle meeldib, žanri baasil ei saa siin enam mitte midagi määrata. Ikka ainult muusikalise kollektiivi enda baasil. Progress on elu alus, imelik on näha inimest, kes järjekindlalt on samas mullis, ei mingit arengut, isegi mitte detailides. Kaootilised mõttelõngad, aga blogi ei peagi olema essee struktuuriga.

4. märts 2009

Kodukas

Sai kodukat veits muditud, enne seda ka blogi, enam ei näita blogi kodukal olles aknast ka. Bänneri võiks ka veel uue teha ja koduka sisu täiendada siis võiks vast rahule jäädagi.