10. veebruar 2009

Mõistmise tund

Hakkab vaikselt vist kohale jõudma "reaalsus" või siis hakkan praeguse olukorraga vaikselt ära harjuma, viimane variant on tõenäolisem. Mitte, et tunded oleks muutunud, aga no mida ma ikka jampsin, ta on õnnelik ja kellegi teise oma nüüd, pole vaja tõmmelda. Vähemalt saab temaga suhelda ja see on mõnus, mõnusamgi kui varem vist, miskipärast, kuigi jah kõigest ei saa päris enam rääkida või midagi sellist ja no sellest on küll kahju ja muidugi on ka kahju, et temaga koos olla ei saa enam jne. Aga no mis teha, pole ju midagi teha kui temal minu vastu tundeid enam pole ja no see ei juhtunud äkki, nii et pole milleski teda süüdistada ka. Ta on õnnelik ja mul on selle üle hea meel isegi, mis siis, et ma ise enam kaugeltki nii õnnelik pole kui temaga koos olles, aga küll ma hakkama saan:D Üks päev korraga poliitika on päris tõhus, ei mingit asjade homsele lükkamist (eriti:D) ja asjad sujuvad, tegevusetuna ei oska enam ammmugi olla, kuigi osa tegevusi on iseenesest suht sisutühjad.
Teine nädal siis käib juba, lollid hommikused tunnid:D Iseenesest olen asjadega mäel ja kõik sujub ja nii see peabki jätkuma;)
Kaks viimast ööd pole korralikult magada saanud, miski ei häiri, ei vähkre ega midagi, aga und ei ole, kaks viimast ööd on möödunud poolune nime all. Hommikul väga räigelt väsinud küll õnneks selle tulemusel veel pole olnud, ehk teisisõnu hoolimata poolunest puhkan enam-vähem ikkagi välja. Hommikune ärkamine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.
Uus raamat ja (pool)uni.

Kommentaare ei ole: