22. veebruar 2009

Lubadus

Tuli välja, et ma olin ühe varem antud lubaduse ära unustanud, kuivõrd see vahepealset lubaduse mittetäitmist küll ei tee olematuks, kavatsen ma siiski sellest lubadusest edaspidi kinni pidada.

PS. Hommikul vara ärkamine pole minu jaoks:D

15. veebruar 2009

R.

Ma tahan teda tagasi ja ma tean, et ilmselt seda ei juhtu. Lihtsalt teadvustan oma tahet. Mõtlesin "uut" vaatama hakata, aga ühel või teisel põhjusel ei kavatse seda ikkagi teha, liiga vara ja ei oska (põhiline rõhk vist sellele panna) ja ei taha otsida ka. Tuleb keegi siis tuleb ja kui ei tule siis tuleb paraku üksi olla (kahtlustan, et viimane variant on tõenäolisem arvestades mu antisotsiaalsust ja võrdlemisi jubedat iseloomu:D). Sisuliselt iga päev tikub pisar silma talle mõeldes, kurbusest? üksindusest? armastusest? Ta ütles mingi päev, et vähemalt ta teab nüüd, et teda armastatakse. Et minuga olles ei tundnud, täiesti hämmastav, omast arust ma polnud kitsi oma tunnete väljendamisel, küll vb mitte verbaalsel teel nii hästi, aga kehakeeles nagu küll ei oleks tohtinud tunda olla, et ma temast ei hooli. Ei tea, vb tal see tagantjärgitähelepanek ja seega vb ei pea päris paika. Ta meeldib mulle ikka kuradi palju, niivõrd palju detaile, mida paljudel ilmselt ei ole või pole mitmeid neist. Muidugi on tal ka vastikuid omadusi ja varemalt käisid need palju närvidele, siiamaani käivad mingil määral, aga need teevad temast tema, tal pole ühtegi suurt "viga" nö, plusse see-eest on tohutult. Temast on targemaid, ilusamaid, parema iseloomuga jne, aga see pole mingi näitaja, ei taha ma ei ilusamat ega targemat aga koledamat ja rumalamat ka ei taha, tahan teda... Tema puhul oli kõik tasakaalus. Ei mingeid debiilseid käitumisjooni, koledaid kehaosi jne. Ja meil klappis hästi, muidugi oli tülisid (liiga paljugi, õnneks külla alati lühiajalised), aga ei midagi tõsist. Tõsiselt mõtlen, et tema on minu jaoks ideaalne, aga mina tema jaoks ei paista seda olevat. Oi kuidas tahaks veel teda kallistada ja temaga koos olla... Üksi olla ja omada häid mälestusi temast on vb isegi parem kui proovida teistega ja ebaõnnestuda ikka ja jälle. Aga noh, vb leian ma millalgi kellegi, kellega on veel parem kui R.-iga oli, nagu R. on kellegi minust parema leidnud (eks aeg näitab kuivõrd see paika peab, aga täitsa tõenäoline, et nii ka on). Enda varjust üle ei hüppa, vb peangi üksi oma teed kõndima...

12. veebruar 2009

Tahe

Ma tahan teda tagasi PUNKT

10. veebruar 2009

Mõistmise tund

Hakkab vaikselt vist kohale jõudma "reaalsus" või siis hakkan praeguse olukorraga vaikselt ära harjuma, viimane variant on tõenäolisem. Mitte, et tunded oleks muutunud, aga no mida ma ikka jampsin, ta on õnnelik ja kellegi teise oma nüüd, pole vaja tõmmelda. Vähemalt saab temaga suhelda ja see on mõnus, mõnusamgi kui varem vist, miskipärast, kuigi jah kõigest ei saa päris enam rääkida või midagi sellist ja no sellest on küll kahju ja muidugi on ka kahju, et temaga koos olla ei saa enam jne. Aga no mis teha, pole ju midagi teha kui temal minu vastu tundeid enam pole ja no see ei juhtunud äkki, nii et pole milleski teda süüdistada ka. Ta on õnnelik ja mul on selle üle hea meel isegi, mis siis, et ma ise enam kaugeltki nii õnnelik pole kui temaga koos olles, aga küll ma hakkama saan:D Üks päev korraga poliitika on päris tõhus, ei mingit asjade homsele lükkamist (eriti:D) ja asjad sujuvad, tegevusetuna ei oska enam ammmugi olla, kuigi osa tegevusi on iseenesest suht sisutühjad.
Teine nädal siis käib juba, lollid hommikused tunnid:D Iseenesest olen asjadega mäel ja kõik sujub ja nii see peabki jätkuma;)
Kaks viimast ööd pole korralikult magada saanud, miski ei häiri, ei vähkre ega midagi, aga und ei ole, kaks viimast ööd on möödunud poolune nime all. Hommikul väga räigelt väsinud küll õnneks selle tulemusel veel pole olnud, ehk teisisõnu hoolimata poolunest puhkan enam-vähem ikkagi välja. Hommikune ärkamine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.
Uus raamat ja (pool)uni.

2. veebruar 2009

1. päev

1. päev semestri auditoorse osa 90-st päevast on läbi, läks igati edukalt. Huvitav detail, mis praegu pähe tuli, on see, et ma olen märksa enesekindlam kui varem:D See selleks, tunniplaan on varane, kuid õnneks ei ole päevad pikad, täna oli kõige pikem päev - 9:00-15:30 ehk siis 7 akadeemilist tundi (3+2+2) kolme aine peale kokku, homme ja ülehomme on 4 ja neljapäeval ainult 2, reede üldse vaba. Aga hea, et varased tunnid on, saab magamisrežiimi ehk paika, täna ärkasin mingi viiest ja õieti ei maganudki enam peale seda, poolunes või paar tundi kõige rohkem sain peale seda und, ja no magamajäämine ka ei suju kohe üldse. Tundub veel, et süda paneb näkku, õhtul magama jäädes viimasel ajal pidevalt kuulen kuidas süda kohiseb kõrvus ja nagu südames on valu või midagi sellist, varsti nagunii kardioloogi juurde, eks siis paista. Süda katki tehtud, teatud hiljutise "juhtumi" pärast:D Vaatasin, et doonoripäev TTÜ-s millagi varsti, aga pühapäeval vist ja see ei sobi eriti, muidu ammu mõelnud, et võiks verd anda, vere puhastamise eesmärgil vms. Ja türa no ei taha üksi olla (mõnevõrra sellega muidugi leppinud juba, aga nahhui ikkagi on kuradi võõras tunne) ja ma ei tunne ennast vabana, et oh nüüd saab naisi vaadata vms, ei paku huvi, vaatan ikka sama pilguga nagu enne. Vist:D Raske on, muud midagi, kasvatab iseloomu ja muud sitta, minu puhul iseloomu kasvatamine tähendab seda, et ma muutun ülbemaks, vist:D Arvestades, et viimane semester siis nagu polegi viga, et "segajaid" pole, aga mitte nii, kurat küll, et jäetakse maha, see on suurem "segaja" kui koos olemine eales olla saab. Aga aitab kah... raamat ja uni.

1. veebruar 2009

Viimane semester

Homme algab siis, kui kõik sujub, viimane semester. Koormus on võrdlemisi suur, kuigi tunniplaan ja seega ka päevad eriti pikad pole. Varasemat ärkamist on küll 4 korda rohkem. Sellest võib teha ka selle järelduse, et eelmine semester õnnestus, 3 eksamit, hinneteks 5, 4 ja 3, täiesti rahul nende tulemustega.

Nagu... kui inimene maha jäetakse, kas siis tõepoolest saadakse üle sellest inimesest, keda armastatakse, kuid kes selle inimese jättis. Enda puhul (kuigi mingeid järeldusi on ilmselgelt liiga kuradima vara teha) ma ei oskagi öelda, ma tunnen R.-i vastu ikka täpselt sama ja tahan teda tagasi, hoolimata sellest, et temal pole minu vastu tundeid (nii ta väidab ja nii ka ilmselt on, sest ta on äärmiselt aus kogu aeg olnud) ja ta on endale kellegi teise leidnud (kellega tundub tal paremini minevat (vist) kui meil, kuigi see on väga suhteline). Vähemalt me suhtleme, küll palju vähem kui enne, aga ikkagi. Reeglina mahajäetu ei taha mahajätjast midagi kuulda ja seega enamasti suhtlus katkeb, selline mulje on vähemalt jäänud. Mina seda aga ei taha. Ja... küsimus ei ole niivõrd selles, et ma tahaks pelgalt suhet, ma tahan suhet temaga:D Absurdne. Täiesti võimalik, et paari kuu möödudes on situatsioon (ja tunded) hoopis teistsugune(-sed). Aga igastahes ma liigun edasi, ka suhte maastikul, sest ilmselgelt annab tunda, et ma ei taha üksi olla, tahan täpselt üht inimest enda kõrvale (kui see ei saa olla R., vähemalt mitte praegu, eks siis tuleb teistega katsetada, vb veits julm lähenemine, aga kui tõmmet inimeste vahel on, siis miks mitte), tekitab pingeid ja muud soga, türanniks ka päris muutuda ei taha:D (Armastav)naine mehe selja taga või käe kõrval on ikka tohutult tähtis asi, hoiab mehe "korras" igat pidi, samas mingil määral vb ka pärsib meest, aga minu jaoks kaalub "kasu" "kahju" iga kell üle. Muidugi on igast lollid mõtted ka peast läbi käinud, aga kuna ma midagi neist korda saatnud pole, siis paistab, et ma olen võrdlemisi tugeva ülemise korrusega. Aga raamatut lugema ja magama ka, homme üks kohtumine vist ees:D