28. detsember 2009

Üleskutse

Vocis Ex Obscurum on minu poolt unarusse jäänud. Küsimus ei ole kirjutamisoskuse puudumises või aja nappuses, küsimus on tühipaljas teemade/pealkirjade väljamõtlemises. Seega.

Kellel on pakkuda teemasid, millest võiks eespoolmainitud blogisse kirjutada, siis andke julgelt aga tulla.

P.S. Tegu on MVO liikmete ühisblogiga, käsitletakse üldiselt satanismiga seonduvaid teemasid - neile, kes sellele arusaamisele veel jõudnud pole. :D

20. detsember 2009

Üks, kaks, kolm...

Ja nüüd selgub siis, et asun tööle hoopis kolmandal tööpostil mitte eelmises postituses mainitutel. :D Ehk siis minust saab CNC programmeerija lehtstantspinkidele. Kahju on omajagu, et diilerina ei saanud reaalselt kordagi proovida, väljaõpe (ligi poolteist kuud?) sai ikkagi läbitud ja oleks tahtnud ka konkreetsete klientide ees ennast proovile panna. Huvitav kogemus oli sellegipoolest. Elukoht on juba vahetatud, ei ole koduigatsust, ilmselt ei tule niipea ka. Harjun üpris kiiresti muutustega ehk kohanen kähku. Täitsa oma juba. Mingi debiilne väsimus on peal, haigusepisik vahelduva eduga üritab oma nina välja pista, seni pole see tal eduliselt veel õnnestunud. Kokkamine on mõnus. :D Eriti veel siis kui midagi söödavat ka lõpuks taldrikule jõuab, ja isegi juhtub seda.
Tahaks hetkel midagi, aga ma ei oska sõnastada midagi. Mingi imelik 'craving' valdab mu meeli.

29. november 2009

Pro-Gress

Viimane postitus oli sisuliselt kuu aega tagasi. Nii mõndagi on ju toimunud, kuid ei ole olnud tahtmist neid kirja panna, osalt väsimusest, osalt paljudest lahtistest otstest.
Nüüdseks on siis põhimõtteliselt selge, et jaanuari algusest hakkan ma lõpuks ametlikult töötama, suurema tõenäosusega diilerina, mingi võimalus on säilinud, et ka koostootmijaama operaatorina. Viimane pakub rohkem huvi, on üpriski erialalähedane ning omab huvitavat ja ainulaadset 8-kuist koolitust enne reaalset tööle asumist. Koostootmisjaam on see "asi", mis toodab elektrit ja soojust. Soojustehnika kursuses oli neist ka põgusalt juttu, asja ilu seisneb selles, et võrreldes eraldiseisva elektrijaama ja soojusjaamaga on koostootmisjaam märksa kasumlikum nähtus, kasutegur on lihtsalt tükkmaad suurem. Fakt, et toormena kasutatakse teiste tööstusharude jääke, puidujääke ja turvast, muudab selle ametikoha minu kui rohelise maailmavaate pooldaja jaoks veelgi ahvatlevamaks. Diileritöö on ka üpris huvitav, küll rohkem käeosavuse teema tõttu, kliendifaktor ei ole just ahvatlev, aga huvitav ja arendav kogemus nii või naa.
Viimased 2 nädalat olengi siis käinud diileri väljaõppel. 11-12 inimesest jäin sõelale üpris kähku ja juba esimese nädala lõpus või teise nädala alguses sai selgeks, et selle töökoha olen endale kindlustanud, mängleva kergusega kui ülbe olla. :D Naljakas, et arvati, et olen enne ka žetoonidega või diileriteemaga tegelenud, töövõtted pidi sama loomulikult tulema kui elukutselistel diileritel, mina aga pole enne seda tööpakkumist kordagi kasiinoski käinud.
Koolirindel sai ka edasi mindud, käisin Tallinnas praktikume kaitsmas, paari nädala pärast samas aines eksam.
Vaikselt sai korteriotsinguid ka alustatud, esimene katse ei õnnestunud, järgmisel nädalal tuleb ilmselt teine katse.
Emotsionaalselt on olukord üpris stabiilne olnud. Igapäevane inimestega kokkupuutumine tuleb kasuks. K-ga õnneks vestlused taastusid, mille üle mul on loomulikult hea meel. Kuu aega pole teda küll näinud, kuid vestlused on toredad olnud, nagu alati. :P
Kerge edasi-edasi-edasi impulss on õhus, eneseinnustamisega ei teki väga probleeme enam, väsimus on küll suurenenud. Saabunud on enesetõestamisperiood ja oma elu alustamise etapp. Üksi olla ei ole küll mõnus, kuid valedel ajenditel sel lahinguväljal eriti ei kavatse tegutseda esialgu, silmad hoian lahti, aktiivset lahingutegevust alustada aga ei kavatse. On pakilisemaid eesmärke.
Ma ei oska ülevoolavalt või tugevalt rõõmus olla, ma võin agressiooni korral ikka korralikult vihastuda ja näo täis sõimata või midagi ära lõhkuda, aga sama tugevusega positiivset emotsiooni ei oska läbi elada. Tegelikult võiks seda osata. Väikseid edusamme selles suunas olen võib-olla isegi teinud, aga pikk maa on veel käia. Aga see teekond tasub ennast ära, ma usun.
Noorliikmetega sain ka eile kokku, peaks järgmine kord konkreetse kava tegema vast ikka ehk ette valmistama ennast:D, võimalik, et jääb mitmeks ajaks viimaseks selliseks kokkusaamiseks.
Unenäod on ilusad ja kohutavad asjad, kahe viimase öö unenägude märksõnad on olnud sõda ja armastus. Parajalt dualistlik järgnevus. Mõlemad unenäod olid emotsionaalselt tugevad ja raputasid omajagu.
Sellest piisab praeguseks.

2. november 2009

Nelikümmend

Veider nädal. Algus kõlab kuidagi jube sarnaselt eelmise postituse algusega, aga on ka põhjust. Süžeeliselt on mitmeid sarnasusi.
Halloween MVOkatega Tallinnas oli 5+, sisuliselt küll tühipaljas läbu, aga ka selliseid on vaja. Polegi enda liikmeksoleku ajal samaväärset üritust olnud.
Sel nädalal olin mingi aja Pärnus kuuel päeval nädalas. Kolmapäeval käisin GSMvalve stendimüügi konsultandi asjus töövestlusel, esmaspäeva õhtul saatsin elulookirjelduse, teisipäeval sain kõne. Pärnusse läksin juba teisipäeva õhtul põhjustades sellega ühele inimesele asjatult meelepaha ehk käitusin valesti seda käiku tehes. Reaktsioon oli ka muidugi paslik, kuigi see ei pruukinud olla tingitud ainult tollest valest käigust. Üleöö olin seega Pärnu lähedal, kolmapäeval käisin vestlusel, neljapäevaks määrati proovipäev, kolmapäeval siiberdasin K ja ta sõbrannaga veel linnas ringi, lõbus oli.
Läksin koju ning neljapäeva hommikul tagasi Pärnusse proovipäevale, ei saanud kontakte ning olin üpris laisk ja istusin tühja, aga iseenesest kui töö oleks teavitav ning pähemäärimise aspekti poleks siis oleks täitsa sobinud, kuigi selle, et seda tööd ei taha otsustasin alles pühapäeval ära (esmaspäeval tööl olles kolm kontakti oleks saanud, oleks tööle võetud). Otsustasin mitte üritadagi, leidsin, et see on ikka kuradi sitt variant, pähemäärimine ja väike palk on ikka niru mis niru. Otsin tööd edasi, aga katsun midagi erialast ikka leida.
Proovipäev läks siis mõõdukalt hästi, pisut üllataval kombel ei ole mul tegelikult raske luua võõraste inimestega kontakti, pädevus oli ka üllatavalt hea, olin pädevam vist kui teine müügikonsultant, kes seda tööd mõnda aega teinud on. Minu pluss seisnes ilmselt tehnilises taiplikkuses, mõned asjad olid paremini meeles ka.
Reedel läksin vaatama Pärnusse, et mis nüüd saab, aga GSMvalve kontor oli hoopis kinni. Põhjustasin K-le taas meelepaha järsu ilmumise tõttu, aga mõnevõrra leevendasin seda ehk tema asendamisega noortekas. Kuigi ei pruukinud. Kusjuures noorteka töö vist täitsa istuks mulle, sel päeval küll mingeid probleeme ei tekkinud ja johtuvalt soolistest iseärasustest oleks mul ilmselt lihtsam ennast ka kehtestada. Selle juurde käiv paberitöö on muidugi võõras ja ka sellekohast haridust pole mul muidugi karvavõrdki. Sellega sai siis ka reede läbi.
K tõrjuv ja okkaline meelemuutus(?) oli selleks ajaks vähemalt nädala juba tunda andnud. Laupäeval ütles ka välja, et keeldub olemast halb inimene edasi ehk meie vahel on kõik läbi (halb sõnastus, 'lähedane suhtlus läbi' on parem sõnatus). Eks ma aimasin ka loomulikult seda ning sellega oleks pidanud ka arvestama, sest korralikult koos polnud me juba augusti algusest peale. Lootsin liiga palju. Samas ei kahetse, et üritasin venitada asja nii kaua kui võimalik, ei olnud hiljem valusam loobuda (kui võõrutus- ja murdumishetk hiljem just ei tule). Aga viimase nädala enda käitumise peab küll hukka mõistma, eriti laupäevase-pühapäevase - võimalik, et kaotasin seetõttu ta ka sõbra või tuttavana ning kui see tõeks osutub siis sellest on äärmiselt kahju. :S
Laupäeva õhtul olime siis MVOkatega Buldogi pubis, minu üks plusse on, et ma ei keeldu üritustel osalemast ja ei nukrutse üritustel kui ka peaks olema selleks põhjuseid. Läksin siis üheksase bussi peale, mis Pärnusse läks teades, et mul pole mingi võimalust sealt edasi koju saada. Helistasin K-le kohale jõudes, et olen Pärnus ja tooksin talle raamatu ära, vastuseks sain, et sellega pole kiiret ning kriitikat, et mispärast ma Pärnusse tulin kui ma teadsin, et ma tema juures öömaja ei saa. Kõne lõppes. Hakkasin kodu poole jalutama ja mõne aja pärast saatsin sõnumi, millest tekkis mõneajaline sõnumivestlus. Võimalik, et haavasin teda nii mõnegi asjaga, parem oleks kui seda ei juhtunud. Mõtlematult ma muidugi midagi ei öelnud, tolles hetkes ma nii mõtlesingi, aga hetkeemotsioonid kipuvad olema jube subjektiivsed. Läksin tipa-tapa koju, millalgi Pärnu piiri ja Uulu risti vahel tuli idee K juurde minna, kuid tagasipööramise asemel läksin edasi ja keerasin 5 km peale Uulu risti sisuliselt tagasi Pärnu peale, selleks hetkeks oli läbitud 20 km jalgsi, 2 korda rohkem kui eelmises postituses kirjeldatud postituses ning villid olid juba jalgadele tekkinud, ees ootas veel samapalju. Vahepeal tekkis meeletu janu, vb mingil 25 km-l vms, seega jõin ühest kraavist vett, pisut kõdunemisprotsesside maiku oli juures, aga toimis ja siiamaani pole tüsistusi esinenud. :D Hämmastaval kombel oli ilm äärmisel soe, alles 4-5 km enne sihtkohta jõudmist läks külmaks, poole seitsmeks olin sihtkohas ja andsin sellest ka K-le märku, tüütasin mis tüütasin, ajasin sellega ta üles, kuid ta polnud koduski, väitsin, et ei lähe enne kuhugi kui temaga kokku pole saanud, peale lähedalolevas tanklas käimist muutsin seda kuni viimaks mõistsin, et selline käitumine on täitsa mööda, vabandasin sõnumiga ja jäin linnaliinibussi ootama. Selleks ajaks olid jalad juba päris valusad. Linnas olles ikka suht komberdasin. Koju jõudes magasin 3-4 tundi vist ja komberdasin välja ja toimetasin majapidamises. Päris jõhkrad villid sai ikka talla-alla tekitatud. mingi kolmnurksed 3-4 cm alus ja 2-3 cm kõrgus. Aga selle rumala jalutuskäiguga tahtsin ma ennast karistada enda saamatuse ja rumaluse pärast, aga nagu järjekordselt välja tuli siis mind on üpris võimatu karistada. Aga asjad ja prioriteedid loksusid küll paika.
Näiteks too töökoht, leidsin, et ei ole mingit mõtet meeleheitlikult üritada sinna saada, nigel palk ja ebameeldiv iseloomuga töö ikkagi, tagantjärgi võttes füüsiliselt oleks suht agoonia olnud seal nagunii villide ja valusate jalgadega olnud olla.
Teiseks, ma üritasin meeleheitlikult kodust minema saada, mis mulle kohale jõudis, probleemide eest ei põgeneta, need lahendatakse. Ja täna sai sellega ka juba vaikselt algust tehtud, väikestest asjadest.
Kolmandaks, kool, jube unarusse jäänud, kuigi vaikselt olen ühe ainega tegelenud. Ehk ainuke mõistlik eesmärk saab praegu olla just koolile kriipsu alla tõmbamine, kõige muuga võib ka vaikselt tegeleda, aga põhirõhk peab olema koolil. Kaua võib.
K suhtes muutusin ma viimasel nädalal debiilselt obsessiivseks, leidsin wikipediast nimetuse 'obsessive love' ja päris hurjutav oli lugeda ja tunda äratundmismasendust tatud aspektides, õnneks oli see viimase aja fenomen eelkõige, kuigi teatud seal kirjeldatud sümptomeid on põhiliselt peast käinud ka varem, polnud tegemist millegi märkimisväärsega. Ma olen pisut kontrollifriiklusele kalduv, ka suhetes, kuigi just K on too, kes mu sellest sisuliselt terveks ravis, kui viimase nädala ilmingud, mis pigem vastupidist kippusid hakkama tõestama, välja jätta.
Laupäeva-pühapäeva öösel sai siis läbitud jalgsi enam-vähem jutti 40 km, neli korda rohkem kui hiljuti, ajaliselt 7-8 tundi. Ülemisel korrusel aga sai läbitud ilmselt rohkem, sest saabus mingi meelerahu, midagi mida ma olin kaotamas eelneval nädalal ilmselgelt.
Ma soovin, et mu suhtlus K-ga jätkuks vähemalt vestluspartneritena, sest vestlemine on too aspekt, mida ma tema juures väga hindan. Kogu aeg on olnud millestki rääkida ja puudutatud on kõige erinevamaid teemasid, sünergia liik, mida ei teki just paljudel inimestel üksteisega suheldes võiks ilmselt surmani arutleda tundmata igavust. Et ehk jääb see kestma, laupäeval päeval enne kui Tallinna läksin oli ta sellega igastahes nõus, hilisemad minupoolsed ütlemised ja tegemised ehk ei muutnud seda arvamust igaveseks vastupidiseks. Eks aeg selgitab.
Mis siis edasi?
Magama. :D

24. oktoober 2009

Progress

Veider päev. Ärkasin hommikul nutumaik suus, paari tunni pärast olid päriselt pisarad silmas, seejärel jalutasin umbes 2 tundi (9-10 km sai vist läbitud) - nägin kopratammi ja kahte kitse, voolavat vett on ka mõnus vaadata. Koju jõudes käisin paari tunni pärast nätaki külili maha, õnneks õnnelikult, kuigi kukkusin metallkonstruktsioonile jõudmata reageerida.
Jalutamine mõjus tegelikult hästi, kuigi ma tean mis oleks paremini mõjunud, aga too variant oli kaugel, seega jäi ära ning ega koostöövalmidust sealtpoolt ka ei olnud tunda.
Kas ma murdusin? Nii tunda ei ole ju esimest korda, ainult, et põhjused olid teistsugused-segased(?), oli üldse põhjuseid? Ebameeldiv on too seotud käte tunne, kuhu ma ennast mänginud olen - võimetu edasi liikuma, aga kedagi teist peale enda ja oma laiskuse süüdistada ei saa/ei oleks mõistlik. Tuleks võtta antud olukorrast mis võtta annab, aga see ei ole kerge, raske on ennast panna tegutsema kui olukord, kus sa oled, on sulle vastumeelne. Äkki on see näiline takistus? Äkki on seda äärmiselt lihtne ületada... Ma tean, mida ma tahan, kuid kõik senised katsed seda saavutada on ebaõnnestunud, või õigemini on olnud valesti ajastatud ehk liiga hilja üritatud ellu viia.
Viriseda ei ole üldse asjalik. Arutleda asjade sisu, tähenduse ja tulemuste üle aga küll. Järeldus, ma tegelen eelpoolnimetatutest viimasega. :D
Vaatasin eile American Psycho't, rõve yuppieõhkkond, psühh ei kandnud ennast ka välja, väljaütlemised olid ajuti ebainimlikud (üliinimlikud?) ja tundetud, samas oli selline emo ja kahetses ning pillis. Minu silmis vastuolu.
Inimene kui liik on niivõrd hõivatud sellega, kus ta praegu on, jättes unarusse potentsiaali areneda, saada millekski enamaks kui inimene. Kas sellel planeedil oleme meie see liik, kes lõpetab ka oma eksistentsi ja saab külge nimetuse 'välja surnud', tundub, et nii see käibki viimasel ajal. Suurorganismid surevad välja, arenevad ainult mikroorganismid, bakterid ja viirused. Tagasi algusesse? Ehk inimkond ongi saavutanud oma evolutsioonilise tipu?
Ma jõudsin järeldusele, et ma pole ei introvert ega ekstravert. Introverdi kohta pidin ma liiga palju rääkima, ekstraverdi kohta aga liiga tasakaalukalt ja rahulikult kõnelema.

K on maagiline, ma leidsin, mida ma otsisin, vähemalt nii ma tunnen, ta on see, keda ma olen väärt, võimalik, et rohkemgi. Ei, ta ei ole ideaalne, ideaalsed on ainult ideaalid ise ideaali loojale. Aga suured takistused tuleb ületada, ma pole kindel kas ma saan sellega hakkama, kas me saame sellega hakkama. Aga ma tahan sellega hakkama saada, tahan õnnestuda, tahan, et mu talle ehmatavalt mõjunud ütlus lõpuks peaks siiski paika. Olen teadlik, et ma ei pruugi olla objektiivne, olen ju eksinud varem. Aga kuivõrd on valus haiget saada siis ma ei karda haiget saada niivõrd, et jätaks teekonna sellepärast katki. Minu jaoks on tähtis teekond, need head hetked, mis saab koos veedetud mitte potentsiaalne õnnetu lõpp (mis reeglina kipub tulema varem või hiljem). Ma ei kohe kindlasti heade isiksusomadustega, kuid mul on teatud lihtne reegel - see kõige lähedasem saab üle kullatud, tõde ei ole suhetest tähtsam, kui sa ei suuda tõde nii selgitada oma kõige lähedasemale, et see suhtele viga ei tee siis sa ei ole seda suhet väärt. Küsimus ei ole oma tõe tagaajamises, küsimus on pakkuda teisele parimat, areneda koos paremaks, lähedasemaks, täiuslikumaks, täiendada üksteist.

Peaks hakkama oma tekste peale kirjutamist üle lugema, aga ma pole seda teab mis ajast teinud. Ilmselt üpris loll komme.

10. oktoober 2009

Purgatoorium

Kuradi häirivalt lolli seisu olen ennast mänginud, pole suutnud koolile kriipsu alla tõmmata ega ka tööd leida. Ei istu kodune keskkond enam, talveperioodil on kõige hullem ka, sest (ilmselgelt) inimesed on rohkem tubastes tingimustes. Hügieeni eest hoolitsemise tingimused on samuti harjumatuks muutunud viimaste aastate elutingimuste tulemusel. Esmaspäeval käisin töövestlusel, närvi ei läinud, suutsin enam-vähem adekvaatseid vastuseid ka vist anda, kuid... pole millegi baasilt eriti hinnata, sest see oli mu esimene töövestlus. Töökoht on aga ideaalne, just täpselt see, mida tahaks teha, kui 8-5 tööaeg välja jätta tingimuste hulgast. Selle nädala olen siis puhtalt vastust oodanud sealt, täna tund enne tööpäeva lõppu saatsin meili nende HR managerile, tuli auto-reply, et ta pole kolmapäevast saadik kontoris olnud, just tema pidi nädala teises pooles vastama. :D
Sa oled kallis, ma loodan, et ma olen seda sulle piisava veenvusega tõestanud. Sa oled mind üllatanud, ma olen ennast üllatanud, ma korduvalt taban ennast mõttelt, et kas see on nüüd uni - sest ma ei ole enne nii käitunud ja tegutsenud, ehk on see lihtsalt minu potentsiaali väljakoorumine, teisisõnu - ehk ei ole ajutine. Keeruline. Kohe kindlasti on keeruline, kuid samas ka fulfilling, ülendav, täiustav, arendav, silmapiire avardav - ja mis peamine, oi kui hea. Ma tegelesin täna tükk aega ühe sinu enda kohta öeldud ütluse visuaalsesse vormi viimisega, mu tulemus lummas mind hiljem, sest selles leidus midagi, midagi taolist, mida võib-olla ainult mina suudan aduda, teiste jaoks võib see olla tühi.
Ma tahaks edasi minna mühinal, aga ei saa, veni nagu tatt. Karma kättemaks varasema laiskuse ja võimaluste käestlaskmise pärast? Usuks siis karmasse. Niisamahästi saab seda põhjendada palju veenvamalt põhjus-tagajärg seostega ehk ise olen (suures osas) ennast sellisesse puntki mänginud ja oma asi on nüüd siit edasi liikuda.
Ma avastasin, et mulle meeldib süüa teha, mitmete roogade (küll lihtsate) valmistamise viimasel ajal ära õppinud. Küsimus on lihtsalt initsiatiivi näitamises, pole kunagi kodus suurem asi söögitegija olnud, viimase 1,5 kuu vms jooksul aga olen korduvalt mitmete toidukordade valmimise eest puhtalt ise vastutanud. Areng, areng, areng.
Mee-le-tult oleks tahtnud sind viimastel päevadel näha, täna eriti.
Lugege raamatuid, korralikku tõlkekirjandust ja ka eestikeelset omakirjandust, võõrkeelset võib muidugi ka, mis kuradi eestlaste püsimajäämisest jms rääkida saab kui keskmise eestlase sõnavara on niivõrd kesine, ei osata elementaarsel tasemelgi ennast väljendada, mingit kuradi õigust pole sellistel rahvusel oma esindajate tõttu edasi püsida.
Lapsevanemaks saamiseks peaks olema eksam, nagu viimases "Rehabilitating Mr. Wiggles"-is - http://www.mrwiggleslovesyou.com/comics/rehab534.jpg.

Aitab, loen veidi Moby Dick'i ja siis teadagi mis.

1. september 2009

Sõnatu

Palju on vahepeal juhtunud, kuid pole olnud mingit tahtmist siia midagi ka kirja panna. Meeleseisund polnud mõned nädalad just parimate killast.

ESFK oli aegade parim, küll kergelt jäi miinusesse, kuid ekskursioonitamine oli lahe, kaks majakat sai vallutatud ja palju muud. Järgmine aasta tuleb juba viies ESFK.

Suvepäevad olid edukad, oli süüa, oli juua, oli juttu, oli inimesi.

Raamatutest olen vahepeal läbi närinud Virginia Woolf'i "Proua Dalloway" ja Edgar Laurence Doctorow "Ragtime", mis on väga huvitav poolajalooline teos. Praegu on pooleli Ivan Gontšarov'i "Oblomov" - mõnevõrra värskendav teos, laiskus sai minu jaoks uue definitsiooni.

Filme oli läbi näritud kakskümmend kuus, neist välja võiks tuua "Revolver"-i ja "Fight Club"-i, mõlemad psühholoogilised, teised vaadatud filmid on kuradi pinnapealsed nendega võrreldes.

Eelmine neljapäev oli mul füüsika eksam, seetõttu laekusin linna juba kolmapäeva õhtul, koju laekusin lõpuks laupäeva hommikul valusa kurgu ja haiglase olemisega, palju uudseid kogemusi, detailidesse ei lasku. Kui siis niipalju, et eksami sain nelja - kõige ebahuvitavam fakt kogu asja juures üldse. Noorliikmetega kokkusaamine oli ka muidugi asjalik, ise oleks võinud ikka mingid pidepunktid kirja panna, sest ilmselt jäi mõndagi rääkimata mis plaanis rääkida oli.

Veider fakt, et metallpeadest on palju hip-hop'i tegelinskeid välja kujunenud, Toe Tag'i tüübid näiteks, täna vaatasin üht videot, kus Everlast rääkis, et enne hip-hop'i sukeldumist oli ta metalhead. Mitte, et ma ise kavatseks sama teed minna. :D

Üks inimene lummab mind, kui ta seda peaks lugema siis ta saab äratundmisrõõmu tunda. Jah, just sina. Jällegi ei näe vajadust detailidesse laskuda. ;)

Kaks päeva olen Rubiku kuubikuga tegelenud, inspireeris kergelt seda tegema toosama inimene, kelle lummuses ma olen. Huvitav tegevus, pakub isegi mõõdukat adrenaliinitulva. Korra sain täna kokku ka, kuigi lõpu tegin mingi lahendusprogrammi järgi, enne seda ühe mitte nii detailse õpetuse järgi. Huvitav kui raske on 4x4x4 kuubikut kokku panna.

Meelespea - kirjuta MVO blogisse uus kirjatükk.

Tööotsingud üllatavalt ei edene sugugi hästi, vähegi sobivatele pakkumistele kavatsen ikka edasi reageerida. Saab vähemalt kaaskirjade kirjutamist harjutada.

Üks peatükk Oblomovit ja unedemaale ka.

17. juuli 2009

Choose Your Side

Järjekordne raamat sai öösel lõpetatud - Turgenevi "Isad ja pojad". Kena raamat, huvitav põlvkondadevaheline konflikt oli käsitletud. Sümpaatne oli ka noorema põlvkonna nihilistliku maailmavaate olemasolu, mis küll oli naljakas ja mida tegelikult kumbki lõpuni välja ei kandnud. Lõppes pooleldi traagiliselt põhinihilisti surmaga tüüfusesse, kuid samas õnnelikult teisele noormehele. Lühidalt võib öelda, et igati mõnus lugemisvara.

K. naaseb alles 5 päeva pärast, 6 päeva pärast näeb ilmselt. Hämmastav, et üks inimene võib nii kähku nii kalliks saada. Kõhklused, mis mul alguses kippusid olema, on nüüdseks täielikult haihtunud. Minule omaselt tuleb muidugi ka edaspidi kahtlemise hetki ette, kuid see on minu puhul loomulik ja tugevdab just tundeid. Emotsioone objektiivselt vaadelda - oskus missugune, iseasi kas ma seda ka tegelikult oskan teha:D

La Coka Nostra esikalbum on ikka täielik meistriteos, kes on tuttav Ill Bill'i, Everlast'i, Non Phixion'i või House of Pain'iga peaks kindlasti seda teost lähemalt kõrvadele lähendama. Kaasa teevad veel Bun B, Snoop Dogg, Sick Jacken, Immortal Technique ja teised. Kvaliteetse hip-hop'i üks tähelaevadest kohe kindlasti.

Kirjutasin eile ühe kirjatüki MVO ühisblogisse, peaks õigupoolest tihedamini seda tegema, raskusi tuleb pigem teema väljamõtlemisega kui konkreetse esseekese kokkukirjutamisega, eile läks võib-olla maksimum tund, ilmselt vähem, et üle 400-sõnaline esseeke valmis saada. Peaks vähemalt üle nädala ühe sellise üllitise tegema. Arendab jne.

ESFK toimub, ilmselt tuleb mõningane miinus, kuid ilmselgelt väiksem kui teisel aastal, sest koha rent on väga soodne. Kes veel huvitatud tulemisest, võib teada anda muidugi, kohti on veel piisavalt. Viga sai tehtud ilmselt koha valikuga, Hiiumaale minek nõuab parajalt suuremaid transpordikulusid võrreldes mandril liiklemisega.

Igatsus on, tahaks rääkida, tahaks kaisus olla.

22. juuni 2009

"Seitse ämbrit ja futuristlik trolliträäsh"

Kellele Futurama seriaalidena meeldis, sellele meeldib ka ilmselgelt see film, kuigi neist neljast filmist, mis peale seriaali lõppemist on tehtud, ei ole see just parim, aga vaatamist kindlasti vääriv.

2008 Futurama: Bender's Game

Tulnukas on Eesti filmiklassika ning kes nooremast generatsioonist sellega kokku puutunud pole võib endale otsaette kirjutada - eluvõõras:D

2006 Tulnukas ehk Valdise Pääsemine 11 osas

Bill Bailey on hämmastav koomik, tegu pole mingi matslikke roppe jalaga-kubemesse nalju tegeva keskpärase koomikuga, vaid intelligentse ja hämmastavalt hea muusikuga, kelle naljad on selgelt üle keskmise igas mõttes. Kellele kvaliteetne inglise huumor meeldib, sellele soovitan teda kohe kindlasti.

2004 Bill Bailey: Part Troll
2008 Bill Bailey: Tinselworm
2001 Bill Bailey: Bewilderness

Thrash metal on mulle üks meelepärasemaid žanre metalis ning dokumentaal selle žanri kohta on väga õnnestunud. Kõik tuntumad bändid ja nende loomislugu ning taust, kus nad tekkisid, on kajastatud, samuti uued suunad ja lõpuks ka tänapäeva viimase 5 aasta thrashi revival lõpus põgusalt kajastatud. Väärt vaatamiselamus ekstreemsema otsa metali austajale kohe kindlasti.

2006 Get Thrashed

Allnimetatud film on komöödia suure tähega, niivõrd naljakaid lähenemisi naljalt ei kohta. Kuid paljud ei pruugi seda siiski hinnata, õrna hingega indiviididel hoida sellest filmist eemale. Aga kellele meeldib rokkmuusika ja huumor, mis ei tunne piire, siis see film on tõesti kuldaväärt.

2006 Tenacious D in The Pick of Destiny

Rahulik kahe vanameistriga - Jack Nicholson'i ja Morgan Freeman'iga - peaosas film, mis kõneleb haiglapalatis sõbrunevate raskelt haigete meeste sõprusest. Hea film, ei vaja pikki kommentaare.

2007 The Bucket List

Film, mida iseloomustavad hea näitlejatöö, suurepärane süžee ja ootamatu lõpplahendus. Mida enamat veel tahta:D

2006 The Departed

Tõsiselt julm film, peategelase käitumine oli ikka pehmelt öeldes ebainimlik, kuid samas... kui iga hoolimatusest õnnetuse põhjustaja või kurjategija tunneks sellist piina oma tehtu pärast ning üritaks seda mingil sarnasel viisil heaks teha, siis oleks maailm märksa parem koht ilmselt.

2008 Seven Pounds

Kui ka teistkordsel vaatamisel film tekitab külmavärinaid, siis see näitab midagi, midagi selle filmi kohta. Ei oska hinnata tolle aja filmikunsti (pole tutvunud lähemalt), kuid antud film on ilmselt üks pärle tollest ajast ning mitte just tavapäraseima süžeega. Kuigi ilmselgelt on tunda ka otsest halvustavat tooni tolleaegse Black Panther Party pihta, on tegu siiski Howard Beale'i tegelaskuju näol selles filmis tegu maasterpiissiga. Muide, väga palju tekkis võrdlusmomente praeguse situatsiooni ja seal kirjeldatuga.

1976 Network

Kuivõrd on tugev noortefilmide maik juures, on tegu siiski laheda filmikesega, süžee on hea ning kaameratöö intrigeeriv. Mõnus filmike.

2002 The Rules of Attraction

Narkootikumide õppefilmina võiks kohe kindlasti kasutada seda filmi, üpris objektiivne nii narko kasutamise hüva- ja pahupoole näitamisel. Väärtfilm.

1996 Trainspotting

Kellele on tundmatu selline suurus nagu Jack Black, sellele seda filmi ei soovita, võtke pigem algatuseks "Tenacious D in The Pick of Destiny" või "School of Rock". Kuid kellele JB on tuttav ja meeldib, sellel tasub seda filmi loomulikult vaadata. :D

2006 Nacho Libre

Kunagi ammu nähtud film, kuid ca 80% oli küll kustunud ja vajas värskendust. Tegu on kahtlemata geniaalse filmiga, millel annab palju juurde suurepärane näitlejatekooslus. Ja no süžee, täiesti absurdselt geniaalne. Guy Ritchie ikka oskab. Kes seda näinud pole, võib ennast kohe krematooriumisse või kuus jalga allapoole siirdada.

1998 Lock, Stock and Two Smoking Barrels

Omamoodi järg eelmisele, kuigi mingeid seoseid peale mõne ühise näitleja pole. Samuti geniaalne süžee, suurepärane näitlejatöö, eelmise filmi kohta mainitud viimane lause kehtib ka selle filmi kohta.

2000 Snatch

5. mai 2009

"Disko ja Kõrgepinge"

Nii kuradi haiget ja naljakat filmi pole ammu näinud. Järgib koomiksilikku ülesehitust nagu esimene osagi, kuid keerates vinti kolm korda rohkem üle. Ainuke selle filmi miinus oli lõpp, läks mingil määral liiale ja jättis liiga nähtavalt otsad lahti, kuivõrd mul pole järje vastu midagi, kuid seekord ilmselgelt film jäi pooleli, see oli pisut harjumatu. Üleüldiselt oli filmielamus suurepärane ja igale märuli ja absurdihuumori armastajale ei jookse see film mööda külgi maha.

2009 Crank: High Voltage

Teine vahepeal nähtud film oli dokumentaalivormis film, mida vaatasin TTÜ kinos. Tagasivaade nõukogude ajal Soome televisiooni vaatamisele ja kõigele sellega seonduvale, propagandast kummalgi rindel, inimkatsetest, antennide salaärist jms, kõik see vürtsitatud sel ajal üles kasvanute mälestustega, mis olid ikka väga naljakad.

2009 Disko ja Tuumasõda

20. aprill 2009

"Paranoidne kannibal"

Nädal aega tagasi nähtud film ei olnud just parimate killast, kiita võiks ilmselt loo jutustamise mittelineaarsust, midagi mida laiatarbefilmide puhul ei kohta tihti, oli ka mõningaid huvitavaid detaile, kuid ka absurdseid möödalaskmisi või siis ebausutavust. Skeidipededele ilmselt meeldib puhtalt taustinfo põhjal, teistele? raske öelda, maha raisatud aeg see pole, aga ega midagi väärtuslikku sealt ka ei leia.

2007 Paranoid Park

Olles näinud eelnevalt samanimelist filmi olin ma süžeega üpris tuttav, kuid põnevus püsis endiselt ja ka paljud detailid lisasid palju juurde, kuid kogu see temaatika, naha nülgimine inimeselt jne, ei tundunud üldse õõvastav, kas ma olen saavutanud võime astuda vaatepunkti, kus see tundub igati loogiline ja taunitav, olgu tegu mistahes teoga, või olen ma kaotamas oma empaatiavõimet ja laskun üha enam apaatiasse. Aga raamat oli hea ja põnev.

Thomas Harris "Voonakeste vaikimine"

Nohu, apaatia, kerge emotsionaalne madalseis, minnalaskmise tunne ja... eufooria, lõbusus, entusiasm... käsikäes... järeldus?

9. aprill 2009

"Buratino päev"

Järjekordselt sai lõpetatud üks raamat, küll juba üle poole nädala tagasi, vahelduseks oli tegu põnevikuga reaalselt asetleidnud atentaadikatsest Charles de Gaulle'ile 1963. (vist) aastal. Ei mingit suhtedraamat ega muud ebahuvitavat:D Kõige rohkem lummas raamatu juures mitmete tegelaste geniaalne professionaalsus, täielik oma ala valdamine ja ülimalt võrdsete indiviidide kokkupõrge. Atentaadi hoidis lõpuks ära asja uurima määratud politseiuurija isiklikult. Väga huvitav ja mõnus lugemine.

Frederyck Forsyth "Šaakali päev"

Esmaspäeval käisin TTÜ kinos seda uut Buratinot vaatamas:D Väga lahe oli, pidevalt toimus tegevus ja ei tekkinud mingeid venitusi, igati hästi sooritatud ja teostatud komöödia, selliseid võiks Eesti ise või kellega tahes koostöös edaspidi rohkemgi toota.

2008 Buratino

31. märts 2009

"Morfoloogia"

Taas üks filmielamus juurde saadud, oli täitsa hea, kuigi häirisid ka paljud asjad, näiteks peategelase välja käidu mõte, et inimesed on tapjad ja kui nad vahele ei jääks siis nad tapaks keda iganes s.t. ilma põhjuseta. Ei saa kohe kuidagi sellega nõustuda. Lahkamiste näitamine oli üpris efektiivne, kuigi minus see mingit vastikustunnet ei tekita, reaalselt seal olles vb lõhnad keeraks kõhus sööki ringi, aga muidu vist pole probleemi, kuigi väga kindel selles ka muidugi pole. Süžee oli muidugi nagu oli, siuke püüdis pinget kiruvida jms, aga mitte väga õnnestunult, Gallo tegelaskuju polnud ka just väga veenev, kuidagi pisike tüüp ja jäi veenvusest puudu, ülepingutatud tundus pigem, natuke liiga ebarealistlik paljude tegelaste esitus siis. Tapmisviisid olid muidugi andekad, eesmärk oligi neil ju tappa nii, et tapmisviisi teised teada ei saaks, sellest tehti mäng, huvitav oleks teada kuivõrd need ka päriselt samamoodi toimiks või on seal ka vigu sees.

2008 Pathology

24. märts 2009

"Itk"

Käisin eile TTÜ kinos filmi vaatamas, filmi tutvustus polnud paljulubav ja kuigi tegu polnud päris tavalise draama-romanss-filmiga, oli ta ikkagi võrdlemisi keskpärane. Räägib loo vanaldasest õppejõust, kes on olnud väga paljudes suhetes oma elu jooksul, leiab järjekordse ohvri oma tudengite hulgast ja armub (esimest korda elus) jäägitult temasse, käitub nagu teismeline, kes on esimest korda armunud, armukadetseb ja teeb muid lollusi. Lõpuks on nii saamatu, et ei suuda minna neiu lõpupeole ja seetõttu jääb ka temast ilma. Aga ta ei saa temast üle. Lõpus peale mitmeaastast lahuolekut kohtuvad kui naine helistab. Ja nii edasi... Lõputiitrites avastasin, et see film oli tehtud Philip Rothi novelli põhjal, Rothilt olen ma üht raamatut lugenud, avameelse sisuga ja rääkis eelkõige seksiga seonduvast. Tagantjärgi mõeldes oli seda igati tunda ka selles filmis, õppejõud räägib oma mõtetes väga samas stiilis, otsekoheselt. Aga jällegi kogu see saamatus suhete tasandil ärritab mind tohutult. Valetatakse tühiste asjade pärast ja ei tulda vastu armastatule ja muud jura. Ülimalt debiilne, aga ju inimesed ongi sellised. Vastasel juhul ei leiaks see ju kõikjal nii palju kajastamist. Veel häiris muidugi ka see tüüpiline hollywoodi draama ülesehitus - kõik on hästi, mingi negatiiven litakas ja siis enam-vähem õnnelik lõpp. Kõik peakski nii lineaarselt käima? Tõus, mõõn ja taas üks väiksem tõus? Jah ja ei, minu arvates pole mõõnad nii drastilised ega tõusud nii positiivsed. Aga kokkuvõttes oli täitsa normaalne filmielamus, järgmisel nädalal on "õudukas", lähen seda ka kindlalt vaatama ja ilmselt teengi esmaspäevast TTÜ kinoõhtu.

2008 Elegy

17. märts 2009

"Liblikapiinaja"

Kuidas saab keegi võtta teiselt elusolendilt tolle tahte vastaselt vabaduse kui too elusolend pole midagi karistamisväärset korda saatnud. Veel enam, kui ollakse tollesse elusolendisse armunud, aga just sellest see raamat räägibki. Olles ise liblikapüüdja leiab peategelane suurima ja armastusväärseima isendi, keda oma kollektsiooni lisada, seekord on, aga selleks üks neiu, kellest peategelane ei tea tegelikult mitte midagi ja pole kordagi julgenud temaga suhelda. Võitnud suure summa raha hakkab ta varsti mõtlema neiu röövimisele ja teebki selle teoks. Järgneb vangistus, kus on mitmeid põgenemiskatseid ja lõpeb neiu surmaga... ei, teda ei tapeta, ta sureb kopsupõletikku, sest see kuradi saamatu peategelane ei suuda ennast isegi nii palju kokku võtta, et oma armastatu arsti juurde viia, kuigi ta seda üritab. Sellistele nagu see peategelane kuluks halastuslask ära, armastus ei ole vabandus või ettekääne röövimiseks, ammugi siis iseenda saamatus. Ei suudeta tunnetada mida ollakse väärt ja mida ei suudeta saavutada. Eriliselt madal enesehinnang peab ikka olema, et mitte üht korda proovidagi lihtsalt suhelda, kohe esimese asjana rööv. Fowles üritas edasi anda ideed, et maailm on haige. Ja see on õnnestunult välja kukkunud. Eriti häiriv oli lõpp. Juba leidis uue potentsiaalse röövi ohvri, samuti M-tähega algava nimega noore naise.
Aga kogu see äärmuslik masendumine, mida vangistatu koges, miks mul on tunne, et see on üle pakutud, kas ma ei suuda seda tunnetada ise kogemata, täitsa võimalik, et ei suudagi. Kas vangistus tõesti murrab nii äärmuslikult? Kindlasti oleneb ka siin inimesest, aga kui palju? Kui sotsiaalne ja vabadust ihkav üks inimene tõeliselt on? Füüsiliselt piiratud olemine mingis ruumis ei muuda ju inimest täielikult vangistatuks või on just füüsiline vabadus see, mida tegelikult mõeldakse vabaduse all? Et vaimse korruse vabadus on teisejärguline. Seotud on nad nagunii, aga kumb domineerib, kui neid termineid on üldse võimalik eraldi vaadelda.
Kokkuvõttes, 250 lehekülje võrra rikkam, uute ideede ja situatsioonide ja mõtete võrra rikkam. Sest lõpuks pole ju tähtis mis raamatut, filmi, muusikat või muud infot sa "salvestad", kui see sind mõtlema paneb siis on eesmärk täidetud. Sa oled rikkam.

John Fowles "Liblikapüüdja"

14. märts 2009

Igav

Peaks blogi distsiplineerima. Näiteks ühes postituses ühel kindlal teemal rääkima või siis vaadatud filmist või lõpetatud raamatust kirjutama. Oleks sisukam, huvitavam, pikem. Võib-olla isegi kirjandi-essee formaati selleks kasutama. Oleks arendavam kui postitused siiamaani. Eks näis. Järgmise filmi-raamatu vaadatud-loetud saan siis rakendan seda ideed, kuigi ka praegu sai ühe filmi vaatamine just lõpetatud, kuid hetkel pole tahtmist pikemalt kirjutada.

Sain õppetoetust vist, päris pro. Lugema. Imelik raamat on praegu käsil.

13. märts 2009

Tropp

Täielik häving... kui nii edasi läheb siis on mul varsti isiklik hate crew. Nuta ja naera korraga, päris korralikult masendav aga küll... Enesehinnang langeb kolinal, viimasel ajal nagunii hävinenud, enesehinnang - mis see veel on?

Tra küll... Fuck that shit. Raamatut lugema.

9. märts 2009

Barbar

Kohutavad on varased ärkamised, tekitavad väga tugeva loengutest-harjutustundidest puudumise tahte:D Aga üldiselt läheb siiamaani hästi, kuigi ma üha enam arvan, et lõputööd ei jõua sel semestril kirjutatud, aga jääks ainult lõputöö kirjutada siis pole üldse hullu, kuigi võiks üritada ikka ka see semester otsad päris kokku tõmmata. Peab ühe õppejõuga sel teemal kontakti võtma ja küsima mida ta soositaks. Plaa, ja praktika aruanne on ka vaja ära kirjutada, 2007. suvel praktikal viibimise kohta, paras mulli ajamine, sest konkreetseid detaile ei oska enam välja tuua, praktikapäevikut ka ei pidanud.
Kuna teatud inimest msn-is pole siis lähen magama, homme küll lühike aga see-eest varajane päev - kool 8:00-11:30, kaks praktikumi.

8. märts 2009

Topelt

Öeldakse, et topelt ei kärise, aga tundub, et käriseb ikka küll. Ja oi kui halvas kohas. Tavafüüsika reeglite alusel toimivas tõepoolest topelt ei kärise, aga kõikjal mujal on kõik võimalik. Ühe sõnaga on mul kerge emotsionaalne madalseis taas, nagu ikka aeg-ajalt. Temaatikat võib igaüks ise arvata. Lahendust pole, sest see emotsionaalne seis lahjeneb nagunii, nii nagu ka varem. Plahh, vähemalt on tegevust - kool ja sellega seonduv - vastasel juhul oleks paras agoonia.

5. märts 2009

Muusika

Mu muusikamaitse on viimase 3-4 aasta jooksul ikka tohutult laienenud ja avardunud, samas on ka jäänud osati täpselt samasuguseks nagu kogu aeg. Aga eks see käib indiviid olemise ja arenemise juurde ilmselgelt, inimene muutub ju iga päev mingil määral - kas nimetada seda täiustumiseks või millekski muuks on maitse asi, kuid tõsiasi on, et muututakse iga hetkega, muidugi jääb mingi tuum, nimetame seda iseloomuks või milleks iganes, mis tegelikult takistab muutumast, vastujõud muutumisele, mis võib olla nii hea kui halb, kuidas kumbki variant avaldub, seda mõistab vast igaüks. Muusika on huvitav meedium, ta tõmbab vist kõige kergemini kaasa üldse, hääled on ju ka looduse loomulik seisund, loodus musitseerib ja kuna inimene on osa loodusest siis meeldib inimesele ka muusika. Üha enam on teatud karakteristikud ennast selgemalt tunda andnud mu muusikamaitse juures, need on - agressiivsus, energia, sõnum (sügav selge inimühiskonnas aktiivne sõnum). Need kolm näitajat määravadki muusika, mis mulle meeldib, žanri baasil ei saa siin enam mitte midagi määrata. Ikka ainult muusikalise kollektiivi enda baasil. Progress on elu alus, imelik on näha inimest, kes järjekindlalt on samas mullis, ei mingit arengut, isegi mitte detailides. Kaootilised mõttelõngad, aga blogi ei peagi olema essee struktuuriga.

4. märts 2009

Kodukas

Sai kodukat veits muditud, enne seda ka blogi, enam ei näita blogi kodukal olles aknast ka. Bänneri võiks ka veel uue teha ja koduka sisu täiendada siis võiks vast rahule jäädagi.

22. veebruar 2009

Lubadus

Tuli välja, et ma olin ühe varem antud lubaduse ära unustanud, kuivõrd see vahepealset lubaduse mittetäitmist küll ei tee olematuks, kavatsen ma siiski sellest lubadusest edaspidi kinni pidada.

PS. Hommikul vara ärkamine pole minu jaoks:D

15. veebruar 2009

R.

Ma tahan teda tagasi ja ma tean, et ilmselt seda ei juhtu. Lihtsalt teadvustan oma tahet. Mõtlesin "uut" vaatama hakata, aga ühel või teisel põhjusel ei kavatse seda ikkagi teha, liiga vara ja ei oska (põhiline rõhk vist sellele panna) ja ei taha otsida ka. Tuleb keegi siis tuleb ja kui ei tule siis tuleb paraku üksi olla (kahtlustan, et viimane variant on tõenäolisem arvestades mu antisotsiaalsust ja võrdlemisi jubedat iseloomu:D). Sisuliselt iga päev tikub pisar silma talle mõeldes, kurbusest? üksindusest? armastusest? Ta ütles mingi päev, et vähemalt ta teab nüüd, et teda armastatakse. Et minuga olles ei tundnud, täiesti hämmastav, omast arust ma polnud kitsi oma tunnete väljendamisel, küll vb mitte verbaalsel teel nii hästi, aga kehakeeles nagu küll ei oleks tohtinud tunda olla, et ma temast ei hooli. Ei tea, vb tal see tagantjärgitähelepanek ja seega vb ei pea päris paika. Ta meeldib mulle ikka kuradi palju, niivõrd palju detaile, mida paljudel ilmselt ei ole või pole mitmeid neist. Muidugi on tal ka vastikuid omadusi ja varemalt käisid need palju närvidele, siiamaani käivad mingil määral, aga need teevad temast tema, tal pole ühtegi suurt "viga" nö, plusse see-eest on tohutult. Temast on targemaid, ilusamaid, parema iseloomuga jne, aga see pole mingi näitaja, ei taha ma ei ilusamat ega targemat aga koledamat ja rumalamat ka ei taha, tahan teda... Tema puhul oli kõik tasakaalus. Ei mingeid debiilseid käitumisjooni, koledaid kehaosi jne. Ja meil klappis hästi, muidugi oli tülisid (liiga paljugi, õnneks külla alati lühiajalised), aga ei midagi tõsist. Tõsiselt mõtlen, et tema on minu jaoks ideaalne, aga mina tema jaoks ei paista seda olevat. Oi kuidas tahaks veel teda kallistada ja temaga koos olla... Üksi olla ja omada häid mälestusi temast on vb isegi parem kui proovida teistega ja ebaõnnestuda ikka ja jälle. Aga noh, vb leian ma millalgi kellegi, kellega on veel parem kui R.-iga oli, nagu R. on kellegi minust parema leidnud (eks aeg näitab kuivõrd see paika peab, aga täitsa tõenäoline, et nii ka on). Enda varjust üle ei hüppa, vb peangi üksi oma teed kõndima...

12. veebruar 2009

Tahe

Ma tahan teda tagasi PUNKT

10. veebruar 2009

Mõistmise tund

Hakkab vaikselt vist kohale jõudma "reaalsus" või siis hakkan praeguse olukorraga vaikselt ära harjuma, viimane variant on tõenäolisem. Mitte, et tunded oleks muutunud, aga no mida ma ikka jampsin, ta on õnnelik ja kellegi teise oma nüüd, pole vaja tõmmelda. Vähemalt saab temaga suhelda ja see on mõnus, mõnusamgi kui varem vist, miskipärast, kuigi jah kõigest ei saa päris enam rääkida või midagi sellist ja no sellest on küll kahju ja muidugi on ka kahju, et temaga koos olla ei saa enam jne. Aga no mis teha, pole ju midagi teha kui temal minu vastu tundeid enam pole ja no see ei juhtunud äkki, nii et pole milleski teda süüdistada ka. Ta on õnnelik ja mul on selle üle hea meel isegi, mis siis, et ma ise enam kaugeltki nii õnnelik pole kui temaga koos olles, aga küll ma hakkama saan:D Üks päev korraga poliitika on päris tõhus, ei mingit asjade homsele lükkamist (eriti:D) ja asjad sujuvad, tegevusetuna ei oska enam ammmugi olla, kuigi osa tegevusi on iseenesest suht sisutühjad.
Teine nädal siis käib juba, lollid hommikused tunnid:D Iseenesest olen asjadega mäel ja kõik sujub ja nii see peabki jätkuma;)
Kaks viimast ööd pole korralikult magada saanud, miski ei häiri, ei vähkre ega midagi, aga und ei ole, kaks viimast ööd on möödunud poolune nime all. Hommikul väga räigelt väsinud küll õnneks selle tulemusel veel pole olnud, ehk teisisõnu hoolimata poolunest puhkan enam-vähem ikkagi välja. Hommikune ärkamine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.
Uus raamat ja (pool)uni.

2. veebruar 2009

1. päev

1. päev semestri auditoorse osa 90-st päevast on läbi, läks igati edukalt. Huvitav detail, mis praegu pähe tuli, on see, et ma olen märksa enesekindlam kui varem:D See selleks, tunniplaan on varane, kuid õnneks ei ole päevad pikad, täna oli kõige pikem päev - 9:00-15:30 ehk siis 7 akadeemilist tundi (3+2+2) kolme aine peale kokku, homme ja ülehomme on 4 ja neljapäeval ainult 2, reede üldse vaba. Aga hea, et varased tunnid on, saab magamisrežiimi ehk paika, täna ärkasin mingi viiest ja õieti ei maganudki enam peale seda, poolunes või paar tundi kõige rohkem sain peale seda und, ja no magamajäämine ka ei suju kohe üldse. Tundub veel, et süda paneb näkku, õhtul magama jäädes viimasel ajal pidevalt kuulen kuidas süda kohiseb kõrvus ja nagu südames on valu või midagi sellist, varsti nagunii kardioloogi juurde, eks siis paista. Süda katki tehtud, teatud hiljutise "juhtumi" pärast:D Vaatasin, et doonoripäev TTÜ-s millagi varsti, aga pühapäeval vist ja see ei sobi eriti, muidu ammu mõelnud, et võiks verd anda, vere puhastamise eesmärgil vms. Ja türa no ei taha üksi olla (mõnevõrra sellega muidugi leppinud juba, aga nahhui ikkagi on kuradi võõras tunne) ja ma ei tunne ennast vabana, et oh nüüd saab naisi vaadata vms, ei paku huvi, vaatan ikka sama pilguga nagu enne. Vist:D Raske on, muud midagi, kasvatab iseloomu ja muud sitta, minu puhul iseloomu kasvatamine tähendab seda, et ma muutun ülbemaks, vist:D Arvestades, et viimane semester siis nagu polegi viga, et "segajaid" pole, aga mitte nii, kurat küll, et jäetakse maha, see on suurem "segaja" kui koos olemine eales olla saab. Aga aitab kah... raamat ja uni.

1. veebruar 2009

Viimane semester

Homme algab siis, kui kõik sujub, viimane semester. Koormus on võrdlemisi suur, kuigi tunniplaan ja seega ka päevad eriti pikad pole. Varasemat ärkamist on küll 4 korda rohkem. Sellest võib teha ka selle järelduse, et eelmine semester õnnestus, 3 eksamit, hinneteks 5, 4 ja 3, täiesti rahul nende tulemustega.

Nagu... kui inimene maha jäetakse, kas siis tõepoolest saadakse üle sellest inimesest, keda armastatakse, kuid kes selle inimese jättis. Enda puhul (kuigi mingeid järeldusi on ilmselgelt liiga kuradima vara teha) ma ei oskagi öelda, ma tunnen R.-i vastu ikka täpselt sama ja tahan teda tagasi, hoolimata sellest, et temal pole minu vastu tundeid (nii ta väidab ja nii ka ilmselt on, sest ta on äärmiselt aus kogu aeg olnud) ja ta on endale kellegi teise leidnud (kellega tundub tal paremini minevat (vist) kui meil, kuigi see on väga suhteline). Vähemalt me suhtleme, küll palju vähem kui enne, aga ikkagi. Reeglina mahajäetu ei taha mahajätjast midagi kuulda ja seega enamasti suhtlus katkeb, selline mulje on vähemalt jäänud. Mina seda aga ei taha. Ja... küsimus ei ole niivõrd selles, et ma tahaks pelgalt suhet, ma tahan suhet temaga:D Absurdne. Täiesti võimalik, et paari kuu möödudes on situatsioon (ja tunded) hoopis teistsugune(-sed). Aga igastahes ma liigun edasi, ka suhte maastikul, sest ilmselgelt annab tunda, et ma ei taha üksi olla, tahan täpselt üht inimest enda kõrvale (kui see ei saa olla R., vähemalt mitte praegu, eks siis tuleb teistega katsetada, vb veits julm lähenemine, aga kui tõmmet inimeste vahel on, siis miks mitte), tekitab pingeid ja muud soga, türanniks ka päris muutuda ei taha:D (Armastav)naine mehe selja taga või käe kõrval on ikka tohutult tähtis asi, hoiab mehe "korras" igat pidi, samas mingil määral vb ka pärsib meest, aga minu jaoks kaalub "kasu" "kahju" iga kell üle. Muidugi on igast lollid mõtted ka peast läbi käinud, aga kuna ma midagi neist korda saatnud pole, siis paistab, et ma olen võrdlemisi tugeva ülemise korrusega. Aga raamatut lugema ja magama ka, homme üks kohtumine vist ees:D

17. jaanuar 2009

Ajataju

Kolmapäevane eksam läks hästi, neljapäevase tulemust ei tea veel.
Kaks viimast päeva olen vaadanud House'i ja teinud mis ette juhtub, ajataju seejuures on suht olematu olnud ja no muidugi ma ikka kogu aeg ja ühteviisi mõtlen ühele inimesele. Kannatlikkus pole just üks mu paremaid külgi, eriti annab see tunda viimasel ajal, palju ideid ja plaane, mida tahaks korda saata KOHE, hetkega, kusjuures see ei aja mind närvi, et need kõik paratamatult võtavad oma aja ja ükski neist pole lähima aja küsimus, mõned küll mahuvad selle aastanumbri sisse, aga ikkagi lähima paari kuu sisse küll mitte. Ma olen eesmärgi kaotanud, ma ei näe pikemaajalist eesmärki, iseenesest see eriti ei häiri, aga ega see just õnnelikuks ka ei tee. Väga võimalik, et ma ei vajagi eesmärki, aga ma pole selles ka täiesti veendunud. Ah ei tea, tuleb päev-päeva kaupa ilmselt asja võtta ja asjade käik ilmutab end ise.

14. jaanuar 2009

Norms

Eksam läks hästi, ma arvan, suure tõenäosusega sain tehtud, loodetavasti heale hindele ka. Homse eksamiga ka ühele poole saaks, siis oleks selleks semestriks korraks.
Ma ei tea, võib-olla on see imelik, aga kuigi me oleme lahus, aga minu tunded pole muutunud, vahepeal tegi küll kurvaks, aga no mis teha, ei saa ju vägisi inimest kinni hoida kui tal pole samu tundeid. Võib-olla need tunded tema vastu kaovad ajapikku, aga võib-olla ei kaogi, võib-olla ongi tema see "õige". No ja kui ongi siis pole ju viga, kui ta minuga edasi suhtleb siis mulle piisab sellestki, muidugi tahaks koos olla, aga mis teha:D Kõike ka ei saa:D Aga noh, eks aeg näitab. Igastahes ma tunnen ennast võrdlemisi hästi, mõned päevad paari nädala jooksul olin küll väga rusutud, aga eks see käib asjaga kaasas. Ja ega seda oli oodata ka, juba pikka aega oli tal minust tüdimus, oleks võib-olla kauem kestnud kui oleks vähem survet avaldanud ja rumalusi teinud, aga hea, et nii kauagi kestis. Veits üle kahe aasta pole üldse paha "tulemus".
Aga nüüd igaõhtune "päevakava" - raamatut lugema ja magama.

13. jaanuar 2009

Imelik

Reedel ja isegi laupäeval rääkisime veel täiesti normaalselt nagu ikka ja siis pühapäeval ja eriti eile põhimõtteliselt ignoreeriti mind, täna ka kui kokku saime Pärnus korraks. Nagu mida?:D Aga noh... ei kavatse suhtlemist temaga küll nüüd niimoodi järsku ära lõpetada, vähemalt sõber tahaks küll endiselt nii laheda inimesega olla:D
Homse eksami suhtes on enesetunne võrdlemisi hea, tunnen, et oskan ülesandeid joonestada ja nagu paljuski peaks ka teooria selge olema, eks homme näis, homset eksamit veel võimalik kaks korda teha - 20. ja 22. jaanuaril - kui peaks homme ebaõnnestuma.
Väiksed ettevalmistused veel eksamiks ja siis varsti raamatut lugema ja magama ka.

12. jaanuar 2009

Samma jävla skit

Minu numeroloogiline asjandus märgib ära, et ma peaks selles elus kannatlikkust õppima. Tundub, et ma saan sellega üha paremini hakkama:D Elueesmärk täidetud? Võib asjad kotti panna ja lahkuda? Hui!:D See on alles algus, süvendame põikpäisust ja oma jonni ajamist läbi kannatlikkuse õppimise ja viime oma eesmärkide saavutamise võime uuele tasemele;)
Teistel toonidel, öösel ärkasin mingi kella neljast üles ja olin üleval päris kaua peale seda, mingi hetk tuli uuesti uni peale ja siis magasin veel tükk aega, aga no ei puhka ilusti välja, pikaajalisem probleem juba, võib-olla vererõhk kõrge ja paneb näkku, füüsilist koormust võiks ka juurde tekitada ja enesedistsipliini süvendada eriti just magama minemisel. Lihtne tõde on, et kui kratsida ennast ja väherda voodis, siis und ei tule, aga katsu sa olla liikumatult ja mitte sügada ja väherda. Vahepeal oskasin seda ideaalselt, vahepeal kontroll kadus, aga nüüd hakkab vaikselt tagasi tulema kontroll. Norms.
Homme siis Tallinna, kolmapäeval on eksam ja neljapäeval ka, kui neljapäevast eksamit ära ei tee, on suht puuks, kolmapäevast on veel üks võimalus peale kolmapäeva teha. Eks näis, olen kolmapäevaseks eksamiks suht kõvasti õppinud, neljapäevasel peab veel valemid üle kordama ja näiteülesandeid veidi uurima.
Aga veel üks House ja siis raamatut lugema ja magama.

11. jaanuar 2009

Debiilne

Täiesti debiilne, inimene tahab üksi olla ja siis ca kuu jooksul leiab juba uue:D Ah ükskõik, mind on ilmselt lõplikult "välja heidetud". Ja ma ei kavatsegi kedagi asemele otsida või kellelegi peale komistada, suunan oma energia mujale, kasvõi koolile ja õppelaenu maksmisele. Kui inimesel ei lasta olla õnnelik, siis mina vähemalt ei kavatsegi õnnelikuks saada asendades seda inimest, kellega õnnelik olin, kellegi teisega. Jäägu siis vähemalt head mälestused. Ja noh, sellest üle jääva energiaga on ilmselt võimalik palju korda saata või palju sitta keerata. :D
Reedene eksam läks nigelalt, 30 punkti oli maksimum, 15 oli vaja saada, sain 10. Neljapäeval tuleb teine katse.

Koosolek

Eilne koosolek Tartus oli äärmiselt asjalik, nii tulist arutelu pole kordagi näinud, ajaliselt sai ka ilmselt rekord tehtud, nii umbes kolm tundi enam-vähem jutti mõne pausiga. Kohale ilmus ka valdav enamus, igati õnnestunud koosolek seega.

8. jaanuar 2009

C++

Esmaspäevane eksam läks edukalt, sain ühe tunnitöö ettenäitamise eest (selles tunnis ma küll polnud ja lahendasin selle ära hoopis kodus eksamiks valmistumise käigus) viie. Homme on teine eksam, olen vaikselt ikka sirvinud ka, üks ülesanne küll lihtsalt, tundub küllalt loogiline, valemeid ja lahenduse käiku veel uurima ja kordama ja ehk õnnestub esimese korraga.
Panin mingi päev kevadsemestri tunniplaani paika, mõned asjad jooksevad küll kokku, kuid kuna osa aineid deklareerin uuesti ja seega osad ained olen juba läbi võtnud, siis piisab mõnel pool ainult kordamisest ja konspekti läbivaatamisest. Reede on ka pealegi veel vaba, nii, et peaks olema aega ka lõputööga tegeleda. Aga eks näis täpsemalt juba veebruaris ja sealt edasi.
Tuju on nagu ta on, ei kurda, aga pole ka väga kiita. :D Magamisega on ka ikka probleeme, und ei tule, aga vahepeal oli veel hullem, nii, et elab üle.
Laupäeval Tartusse, pole seal teab mis ajast käinud ja ega pole tahtnudki käia. :D

2. jaanuar 2009

uuesti()

Semestri auditoorne osa on läbi ja ka talvevaheaeg läbi, 5., 9. ja 14. jaanuaril on praeguse seisuga eksamid, ehk siis järgmine nädal on neid kaks, kumbki ei anna täismõõdus eksami mõõtu välja õnneks küll. Viimane kolmest on ligi kolmetunnine ilmselt küll. Olen vahelduva eduga õppinud ka neiks muidugi ja õpin ka veel, kõige imelikum on, et ei oska öelda kas oskan või mitte:D Eks ole näha. Neljanda aine jätan vist tegemata või vaatab, see selline aine, mis vabatahtlik ja seega probleemi ei tule, kui teised saan tehtud neil enne mainitud aegadel siis võib-olla üritan ka selle ära teha.
Rutaga on ühel pool asjad, jätkame sõpradena. Võib-olla kunagi taas koos, kuigi millegipärast raske uskuda, see eeldaks mingisuguseid tundmatuid muutusi vist, aga kes teab, aeg selgitab, igastahes tunded pole muutunud.
Vahepeal mõtlesin, et jätaks kooli pooleli, aga praegusel hetkel oleks see ikka kuradi rumal, kasvõi sellepärast, et kui pooleli jätta siis tuleb õppelaen kaks korda kiiremini tagasi maksta ehk kolme aastaga kuue aasta asemel ja see ei oleks nunnu:D Ja kui lõpuks ikkagi paberi kätte saan, siis on vähemalt tunnistus olemas, et ma need neli aastat tühja koolis pole käinud:D