6. oktoober 2008

while(1)

No ei ole midagi kirjutada, ses mõttes, et mõtteid on, endamisi kirjutasin enne kõvakettale mitmeid ideid, kuid kui tuleb aeg, et panna need kirja kuhugi siis oma algses vormis pole seda olemas, ilmselt on inimmõistus (ja seega ka mõtete väljendamine) liiga keeruline, et seda saaks kirja panna oma algses variandis, neuronid on liiga kiired ja käed liiga aeglased, mis siis, et ma mõttes räägin samamoodi oma tavalise hääle kiirusel, on siiski mõte kiirem kui tegelikul rääkimisel välja suudaks öelda. Mõttes oskad leida sõnu, rääkides jääb tihti vajaka, võimalik, et minu personaalne defekt, peaks mõttes rääkimist põimima häälekalt rääkimisega, ehk siis... eee... omaette valju häälega rääkima hakkama või kasvõi sosistama?:D See oleks naljakas, hullu professori maik juures, kuid vb just selles ongi asja võti.

Ruta ütles, et miks ma kirjutan meie suhtest blogis aga mitte temast, naljaga pooleks muidugi. Aga mida kuradit ma oskaks temast kirjutada, sama keerukast olendist nagu minagi, keda ma tunnen enda järel enim, raske juuu... sest ei suuda anda edasi tema olemust, paljud sõnad võivad olla küll meelitavad jms, kuid need on ikkagi kokkuleppelised vormid ning üht unikaalset indiviidi edasi anda väärtustega, mis pole absoluutsed (üheseltmõistetavad), on parajalt rumal, kuid samas ainuke võimalus. Ruta on lahe:D oma vigadega ja oma lahedate külgedega, oma unikaalse iseloomu ja mõnusa olemusega.

break;

Kommentaare ei ole: