18. oktoober 2008

Ohne Dich Kann Ich Nicht Sein...

Pealkiri ütleb nii mõndagi, kui sellest aru saada ja mind mingil määral tunda.
Aga... mind tohutult häirivad mannetud mehed, kes ei saa enda suhetega hakkama, tundetud kestad, kes suhte tasandil on ebaõnnestumised, häirib, ajab marru, igal pool, kus seda näha, ollakse, ei osata midagi teha, debiilne, arusaamatu, rumal. Keegi pole sündinud tark, areneda tuleb, tasahilju kasvõi aga mitte seista ja olla ja oodata, et küll saab korda, küll vastaspool tuleb vastu, ei - ise tuleb teha esimene käik.
Millest ma veel pole aru saanud, on viha pidamine suhetes, a la vihastasid mind välja, ma ignoreerin sind täiega ja ei räägi nädal aega, debiilne, ma ei lase asjal kunagi selleni minna (ei taha, ei oska, ei suuda), see tapab suhet.
Kuidas saab olla nii kohutavalt koba suhte tasandil, arengult kõrgeim elusolend ja nii mannetu ja oskamatu. Kõigil on probleeme, see on loomulik, neist saadakse üle - koos - mitte ei peeta viha, joosta minema. Aga tehakse just viimast, krdi hälvikud.
Suhe on kahepoolne, kui asi muutub pealesurumiseks siis see pole enam suhe vaid orjus, vb paljud seda tahavadki, kuid see pole mitte mingil juhul õige.
Muidugi peab oskama kompromisse teha ja kui ei oska siis tuleb oskama hakata, vastasel juhul ole üksi.
Seksis kehtib sama, kui naine ikka üldse ei taha siis pole mehel mingit õigust ennast peale suruda, seks on seks ikkagi siis kui mõlemad pooled seda naudivad (ehk nõustun sellega, mida jM just natuke aega tagasi enda blogis kribas) ja tahavad ehk kui tunded on asjal taga, vastasel juhul pole asjal mingit mõtet. Mitte, et ma ise selle vastu eksinud poleks. Aga eksimustest õpitakse.
Aga noh, on ka positiivseid hetki, igal pool, mis siis, et negatiivset pahatihti rohkem näha on ja kauemaks meelde jääb (puht füsioloogiliselt nii paika pandud).
Homme (s.t. ca 12 tunni pärast) tuleb musu külla;) Tegelt temast puudust tundnud sitaks viimased nädalad. 2 nädala pärast 2 aastat koos juba, nunnu:P

6. oktoober 2008

while(1)

No ei ole midagi kirjutada, ses mõttes, et mõtteid on, endamisi kirjutasin enne kõvakettale mitmeid ideid, kuid kui tuleb aeg, et panna need kirja kuhugi siis oma algses vormis pole seda olemas, ilmselt on inimmõistus (ja seega ka mõtete väljendamine) liiga keeruline, et seda saaks kirja panna oma algses variandis, neuronid on liiga kiired ja käed liiga aeglased, mis siis, et ma mõttes räägin samamoodi oma tavalise hääle kiirusel, on siiski mõte kiirem kui tegelikul rääkimisel välja suudaks öelda. Mõttes oskad leida sõnu, rääkides jääb tihti vajaka, võimalik, et minu personaalne defekt, peaks mõttes rääkimist põimima häälekalt rääkimisega, ehk siis... eee... omaette valju häälega rääkima hakkama või kasvõi sosistama?:D See oleks naljakas, hullu professori maik juures, kuid vb just selles ongi asja võti.

Ruta ütles, et miks ma kirjutan meie suhtest blogis aga mitte temast, naljaga pooleks muidugi. Aga mida kuradit ma oskaks temast kirjutada, sama keerukast olendist nagu minagi, keda ma tunnen enda järel enim, raske juuu... sest ei suuda anda edasi tema olemust, paljud sõnad võivad olla küll meelitavad jms, kuid need on ikkagi kokkuleppelised vormid ning üht unikaalset indiviidi edasi anda väärtustega, mis pole absoluutsed (üheseltmõistetavad), on parajalt rumal, kuid samas ainuke võimalus. Ruta on lahe:D oma vigadega ja oma lahedate külgedega, oma unikaalse iseloomu ja mõnusa olemusega.

break;