26. juuli 2008

Mõtlemine-rääkimine

Ma olen mitmed päevad mõelnud teemal, et inimese mõtlemine on liiga kompleksne ja seega ühe väljundina seda välja saata (näiteks kirjutades) annab asjast nii või naa osaliselt vale pildi.
Miks ma sellisel teemal mõtlema üldse hakkasin oli kujutluspilt, kus ma olen eksamil-arvestusel, vastan küsimustele kirjalikult ja jooksen nö kokku ehk tuleb blokk ette. Sealt arutlesin ma isekeskis edasi, et see blokk ei pruugi tekkida oskamatusest vaid mõtlemise paralleelsetel tasanditel üheaegselt mitmete ideede "seedimisest", paratamatult ei suuda sel viisil edasi anda seda, mis su peas toimub, aga kui seda üldse mitte teha, siis toimub mullistumine, mida jällegi tänapäeva maailmas ei saa teha + sotsiaalse olevusena ei tahaks ka seda. Osaliselt on see ka põhjus miks ma viimasel ajal pole blogisse postitanud, mul on ideid ja mõtteid, kuid kui ma pean neid hakkama ühe kindla väljundina (trükkimisena) väljutama enda ülakorruselt siis tekib blokk, mille tulemusena postituse sisu jääb lühikeseks ja segaseks, kusjuures.... iseenesest pole tähtis ju mitte kunagi, et su väljaöeldu (ühel või teisel viisil) oleks pikk, kui sa suudad anda edasi sama põhiidee kolm korda lühemalt siis tulebki seda kolm korda lühemalt teha. Kui sada sõna annavad su mõtte edasi 85% täpsusega ja 30 sõna 80% täpsusega siis oleks raiskav lausuda kolm korda rohkem oma idee edasiandmiseks, eriti kuna pikemat juttu on raskem mõista, hoomata. Muidugi ühte või teisse äärmusse kaldumine on endiselt ja loodetavalt igavesti idiootne. Ühe-kahesõnaliste ütlustega ei saa suhelda abstraktsete väljendite (sõnade) tasandil, samuti ei saavuta seda ka 10 minutiliste monoloogidega vastaspoole suhtes. Kusjuures kui inimesega suhelda ja ta hakkab sulle järjest lühemaid vastuseid andma, seda vähem ta on huvitatud sinuga rääkimast, ideaalis peaks siis vestluse mõlemad osapooled andma võrdse panuse, sõnaliselt siis.
Sõnad-laused on ebatäiuslik suhtlusvahend, ei eksisteeri ilmselt ühtegi täiuslikku suhtlusvahendit, kuid vägisi jääb mulje, et loomad mõistavad üksteist (samast liigist) palju paremini kui inimesed üksteist ja ma arvan, et peasüüdlane on just abstraktne sümbol-häälik tüüpi suhtlusviis.

2. juuli 2008

Ideaalid

Eileõhtune (-öine) jutuajamine pani mind mõtiskleme teemal ideaalid. Ning ma tulin mõttele, et paljuski just ideaalide olemasolu eristab meid teistest elusolenditest.
Kuid teise nurga alt on ideaalide see, et neid tuleks endale seada, aga ei tohiks olla väga optimistlik, et nendeni ka jõutakse. Ehk siis tuleb seada kõrgemaid eesmärke kui võimed lubavad, aga samas olla rahul ka juba saavutatuga, mõnel "elualal" kehtib see rohkem, mõnel vähem. Eriti võimatu on minu arvates ideaale saavutada kohtades, kus on tegu teiste elusolenditega ja eelkõige inimestega, tekib "ideaalide konflikt" ning sellele PEAKS järgnema kompromiss või konsensus, et normaalselt edasi toimida antud olukorras, tavaliselt seda aga ei suudeta ning tekivad tülid ja tehakse lollusi ja muud sellist.
Põhiline ideaalide teema, mis mind ka seda postitust tegema pani, on ideaalnaise ja ideaalmehe otsingutega seonduv. Enne või ka pärast nn ideaalpaarilise kujundamist enda jaoks tuleks mõelda, et kas sa ikka tegelikult oled ise väärt sellist inimest, vägisi jääb mulje, et sellele ei mõelda üldse ning seatakse endale väga kõrged ideaalid ja kas jäädakse üksikuks või ei olda rahul sellega, kellega koos ollakse. Muidugi väga palju on ka õigustatud kriitika suhetes, kuid ikkagi tuleks hinnata oma paarilist nii palju kui osatakse, ideaalinimesi pole olemas ja kui olekski siis tavainimestega nad vaevalt tegemist tahaks teha. Aga me kõik oleme ikkagi tavainimesed, oma heade ja vigadega, ning mitte keegi meist pole kellegi ideaalpaariline, alati tuleb teha kompromisse ja harjuda vastaspoolega just sellisena nagu too on ja mitte teda muuta, teda mõista ja teda hinnata. Rohkem olemasoleva hindamist!