21. veebruar 2008

17 päeva vaikust...

Jah, just nii palju on möödunud viimasest postitusest. Vahepeal on muidugi nii mõndagi juhtunud, küll mitte midagi märkimisväärset, asjad on tiksunud omasoodu täitsa korralikult. Koolis käimine sujub võrdlemisi hästi. Kõik sujub suht hästi. AInult üks konstantne segav faktor on - pidev väsimus, magan küll sisuliselt igal öösel normaalselt ja 8 tundi ka vähemalt tavaliselt, ei vähkre voodis, ei ärka keset ööd üles, aga ikkagi olen järgmine päev väsinud, näikse, et asi on tingitud talve puudumisest ehk loodus mängib bioloogilise kellaga, ütleb, et on juba kevadväsimus, aga tegelt pole kevadest haisugi - kuigi tegelt on küll, seda nn kevadHAISU tundsin eelmine nädalavahetus, linnud on ka järsku aktiivseks läinud, varem polnud neid nähagi, täna oli Pärnus bussijaamas bussi oodates vist mingi 5 erinevat linnuliiki vaateväljas. Asjad muutuvad, ka loodus, inimene peab ka muutuma või sureb, nii lihtne see ongi. Aga kas mõtlev loom oskab seda nii lihtsalt ka aktsepteerida, ei paista oskavat, küll pannakse oskama millalgi. Tibu ärritus mu jutu peale, kuigi rääkisin täitsa tavalist juttu, tal vahel on sellised "tujud" - vale sõna küll selle kohta, aga noh ikka juhtub, las ta olla üksi rahulikult siis, küll räägime jälle. Loll ju sundida ennast peale sellises olukorras, räägime niigi piisavalt, üks õhtupoolik mitte rääkida ei muuda midagi. Mortiis käib... Nüüd Skyclad. Hakkangi nüüd mussi sorteerima. ... Mis muudab mind satanistiks? Miks eeldatakse, et satanisti teinepool peaks ka satanist olema? Retoorilised küsimused... mitte.

4. veebruar 2008

Hmm...

Eile oli MVO koosolek, kerkis üles palju teemasid, arutelu on väga suur, mis on väga positiivne, koorus välja uusi ideid ja vanu ideid sai üle vaadatud.
Tibuga on raske, tal on kuidas seda nimetadagi - pohhuismi sündroom, eriti polegi see viimasel ajal häirinud, kuid piisab sellest, et mul on ükskõik või käitun nii, et mul on ükskõik ja tüli on majas, üldiselt tibu ei suuda kriitikat kuulata, ei teagi miks, küll ta millalgi selle ka ära õpib, valusa vastu näppe saamise kogemuse läbi ilmselt, praegu on pisut veel probleeme sellega, kuid ei midagi hullu, aga no mida mul oodata oli kui tähtkujult kaljukitsega end sidusin:D parajat põikpead ikka, ega ma ise olen ka paras nuhtlus ja põikpea ning võin ikka väga kõvasti närvidele käia, nii et - paras paar;)
Nüüd keskkonnakaitse harjutustundi ja siis veel keskkonnakaitse loengusse ka.

1. veebruar 2008

Vabam...

Kõik lahenes ikkagi hästi, mis on äärmiselt meeldiv ning samas on äärmiselt ebameeldiv, et midagi taolist jälle juhtus, aga õhustik muutus kuidagi sunnitumaks ja vabamaks, just minu poolt siis, mitte et mul oleks raske tibuga suhelda olnud, aga ma kippusin teatud põhjustel oma sõnu ja tegusid piinlikult valima, et mitte möliseda saada. Praegu ütlen nagu on, säilitades ratsionaalsuse ja mitte asju üle pingutades, ühesõnaga ei lase ennast närvi ajada. Tibu on varsti siin ka.
Mehhatroonika projekt kujuneb huvitavaks, sest läheb vaja just neid oskusi - programmeerimist - mida mul kõige rohkem vajaka on, eks näis, vähemalt ei pea üks tegema, kolm pead on ikkagi kolm pead.