No changes

Uuendasin üle tüki aja kodukat. Paistab, et tegin seda viimati 2010. aastal.

Alates oktoobri algusest olen Pärnu linna elanik. Nüüd on suvel hea rannas käia. :D

Kooliga olen ikka samal maal ehk miskit pole muutunud. Ikka 2 ainet ja lõputöö.

Eelmisel kuul oli mul üks vaba päev, kõik ülejäänud päevad olin tööl. Kusjuures ei kurnanud ära, aga nägin, et see on tagurlik teguviis ja ei kavatse seda jätkata. Eile - 27. päev jutti - sai ka tööl käidud, kuigi polnud plaanis. Nädalavahetustel sai tegeldud tööl muude asjadega kui tavapäevadel, projekteeritud, stantsitud, painutatud - seepärast ilmselt ei nüristanud ka ilmselt ära.

Töökaaslastega on sel aastal (tegelikult eelmise aasta lõpust alates juba) peaaegu igal nädalal mingi tegevus olnud. Seeläbi on nii mitmedki klubid nüüd seestpoolt nähtud. :D Aga samas üpris tühi tegevus.

Emotsionaalset sidusust nõudvas valdkonnas olen mõnda aega juba täielikult tühermaal. Halb. But at this point I can almost handle it.

Sain oma tahetud palgatõusu ka kätte. Nüüd tuleb järgmist põhjendama ja ajatama hakata. :P Enne tuleb mõned asjad tööl paika saada ja koolile kriips alla tõmmata.

Volatiilne

Käisime eile preili Kaosega Endla teatri uuslavastust kaemas. Endalegi üllatusena oli käsitletav temaatika liialtki assotsiatsioone tekitav. Pilguheit enda seebikasse teiste silmade läbi.
Mind valdab rahutus, taas. Mu kuues meel on häirivat infot taas omandanud, esimesed viis meelt on häirivat infot kinnitanud samuti.
Peab plaanima liikumist suvepealinna majutusasutustesse. Kas, millal ja kuidas täpselt selgub ilmselt lähikuudel.
Lõputöö teema peab valmis mõtlema. Tegemata jäänud kahe aine tööd ära tegema.
Samad vanad probleemid, vaid kuupäev on muutuv suurus. :D

Rusuv

Mind kostitati viimase seitsme päeva jooksul äraütlemata frustreeriva ja rusuva nädalaga. Öelda, et kostitati, on isegi liialdus. Ma usun, et ma kostitasin ennast sellega ise, tuleb ju väikest masohhisti endas aeg-ajalt väetada. Närbub teine veel ja saab otsa. Ma ei kavatse detailidesse laskuda, ei taha, ei ole vajalik. Õnneks suutsin täna taas pisutki reele tagasi ennast sättida, mis siis, et lund praktiliselt enam pole. Ma taasavastasin jällegi, et mu kirjakunstioskus on parem kui sõnaoskus, ma ei oska panna sõnu hapnikurikkas keskkonnas samaväärsel tasemel kõlama võrreldes ajuolluses kirgastumisega. See on minu nõrk koht, suhtlust puudutab Achilleuse kand. Ma olen seoses selle nädala olukordadega kirjutan keskmisest palju rohkem. Agressiivselt, napsuselt, vihaselt, tuliselt, siiralt, ülekohtuselt, objektiivselt, subjektiivselt, kõhklevalt. Ma olen hakanud mõistma mida mu iroonitsemine ja sarkastilisus sisimas võib kanda.

Ning mis kõige tähtsam, ma avastasin, et rekursiivset koodi ei annagi Scratchis kirjutada. Woe on me. :P

Virisen

Mul ei ole põhjust viriseda. Mulle meeldib mu töö, minu ümber on palju inimesi, kellega on hea ja huvitav suhelda, eripalgelisi, eriilmelisi, kes ajavad naerma, ajavad vihale. Teatud aspektides siiski on vajakajäämisi, kuigi mitte täielikke, aga isegi see ei ole meeletult häiriv, kuigi ajuti lööb välja. Mind ei häiri tööl tekkivad probleemid, ma ei ole õhtul närviline peale pingelist tööpäeva, närvitsemine ja vihastamine pole tulemuslikud, ma vihastan kiirelt ja lühiajaliselt ning tegutsen edasi. Ma olen mõnda aega juba mõistnud, et ma olen stoik, vähemalt suurema osa ajast - kõigutamatu, alati kergelt lõbusas tujus, ei pendelda emotsiooniredelil eriti. Mulle see sobib. Ma ei tõmba ennast töö pärast pooleks, ei võta tööd koju kaasa, kuigi nüüd olen juba kaks korda nädalavahetusel tööl käinud. Huvitegevusi võiks juurde otsida. Austriasuusatripiks peaks valmistuma hakkama, kevadel tuleb koolile kriips alla tõmmata (huvitav kui palju ma seda korranud olen viimaste aastate jooksul? vähemalt ei ole käega löönud). Kiiremad ajad, aga mitte kiired, on ees. Peaks haikusid taas aktiivsemalt kirjutama. Mõnus hetkeemotsiooni kindla vormi järgi väljendamine, kindlasse vormi valamine. Tundevalu, valu kui valand, valamisprotsessi lõpp-produkt.

..

Sa oled mu Achilleuse kand..